Postimees avaldab peatüki «Mind koos trupiga visatakse tänavale» raamatust «Eino Baskin. Naer läbi pisarate», mis ilmus 2009. aastal. Raamatu koostas Piret Tali ja kirjastas Fookus Meedia.
Kuidas Vanalinnastuudiost sai teater NO99
12. märts 2015, 15:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eino Baskin meenutab:
Kui kuulsin, et Vanalinnastuudio juhiks kandideerib Anne Veesaar, olin tema kandidatuuri poolt. Ta oli minu näitleja, mina tõin ta kunagi Rakvere teatrist Tallinna. Veesaar töötas minuga kümme aastat, oli väga hea kolleeg ja tundis Vanalinnastuudiot suurepäraselt. Näitlejana oli ta üle keskmise ja tegi palju säravaid rolle. Ma ei kujutanud ette, et ta mind reeta võiks.
Teatrisse direktorina naastes tõi Veesaar kaasa suure osa oma muusikaliproduktsioonifirmast Smithbridge Productions. Veesaare kaasosanikud eraäris said teatri palgale: Mikk Purre arendusjuhiks ja Tarvo Krall turundusjuhiks. Minu seljataga kutsus Veesaar Rootsist tööle Georg Malviuse, kellega ta oli enne koos muusikale teinud. Sel ajal oli veel ametlikult peanäitejuht Roman Baskin ja Malviuse ametiks sai kunstiline konsultant, sisuliselt aga võttis ta näitejuhi töö üle. Kuni Romani koht üldse koondati.
Mina olin mõelnud, et Veesaare tulekuga saabub majja rahu, ma jään lavastajaks ja näitlejaks ning elu läheb ilusasti edasi. Direktoriks kandideerides ta kuulutas, et tähtsustab näitlejat ja uskusin, et ta tõesti hoiab truppi ning teatrit.
Aga olukord läks, vastupidi, hullemaks: kulud kasvasid meeletult ning meie püsitrupil polnud tööd.
Malviuse lavastatud «Bent» ja muusikal «Cabaret» olid suured õnnestumised ning teater sai kõvasti kiita, aga oma maja inimesed seal tegelikult mängida ei saanud: Mait Malmsten kutsuti peaossa väljastpoolt nagu ka kogu ülejäänud trupp.
Väga õnnestunud idee oli sel perioodil minu meelest Supiteatri rajamine teatri keldrisse.
Publik hakkas teatrisse tagasi tulema, aga rõõmu oli sellest vähe, sest raha kulutati samal ajal meeletult. Malvius tõi 2002. aastal Rootsist kohale kõrgepalgalise kunstniku, valgustaja ja helirežissööri, kellele kõigile maksti suuri honorare.
Ühel ilusal päeval selgus, et eelarveauk on viis miljonit.
Läksin tollase kultuuriministri Urmas Paeti jutule, et lõpetagu see pull ära. See oli minu esimene kokkupuude Paetiga. Sain kohe aru, et ta on kultuuriministrina null, ega ta minu meelest praegu välisministrina paremini hakkama saa. Tema saavutuste tipuks jäävad laste mänguväljakud, mis ta lasi rajada Nõmme linnaosavanemana. Sellega ta olekski võinud tegeleda.
Paet on kohutavalt pealiskaudne demagoog, kes üldse probleemidesse ei süvene ja suudab tubli parteisõdurina vaid käsku täita. Teatrit ja kunsti tunneb ta väga halvasti. Ma olen elu jooksul näinud umbes 20 kultuuriministrit, aga Paet oli nendest üks kultuurivõõramaid. Paeti avaldused koosolekutel või vestlustel olid täiesti teemast mööda.
Kui tulin tema juurde kabinetti koosolekule ja hakkasin asju sirgeks rääkima, siis ta võttis taskuraamatu ja pliiatsi ning tegi märkmeid. Mina rääkisin, tema kuulas ja muudkui kirjutas midagi. Ei öelnud musta ega valget. Midagi ei toimunud, kuni ootamatult leiti teatrisse uus juhtkond: Tiit Ojasoo ja nõunik Indrek Saar Rakvere teatrist.
Vanalinnastuudiole tõmmati kriips peale täpselt kaks päeva pärast minu 75 aasta juubelit.
Eelmisel õhtul oli teatris juubelietendus ja suur pidu. Kuu varem teatrijuhiks saanud Tiit Ojasoo pidas hingelise kõne.
Ta rääkis, kuidas ta lapsena Pärnus oli näinud näitlejaid maiparaadil ja rahva seas oli keegi öelnud, et näe, Baskinid lähevad. Tema oli siis mõelnud, et tahaks ka kunagi üks neist olla. Nagu selgus, oli see viisakas, ent silmakirjalik ülesastumine, kus polnud grammigi siirust.
Järgmisel päeval teatrisse minnes leidsin seinalt käskkirja, millega kogu trupp oli koondatud. Kadri Adamson, Vello Janson, Väino Laes, Marika Korolev, Anne Paluver, Rita Raave, Raivo Rüütel, Imre Saarna, Margus Tabor ja Toomas Tross – absoluutselt kõik meie näitlejad. Näitlejad seisid tänaval, pisarad silmis. Inimesed ei teadnud, mis neist edasi saab.
Mina jäin alguses palgale. Lavastasin Urmas Lennuki «Kadrioru vanad», kus Ita Ever ja Voldemar Kuslap mängisid Ingrid ja Arnold Rüütlit. Tükk ise polnud kõige tugevam, aga rahvale meeldis.
Ühel päeval kutsus Indrek Saar, kes oli tulnud Rakvere teatrist Tallinna karjääri ja poliitikat tegema, mu oma kabinetti. Ojasoo ilmselt ise ei julgenud minuga silmast silma rääkida. Saar teatas, et neil on plaanis asutada uus teater ja sinna minu prantsuse komöödiad ega vene klassika ei sobi.
«Mis oleks, Eino, kui te läheksite pensionile,» ütles Indrek Saar. «Me maksame teile mitme kuu palga kompensatsiooniks. Mujal võiksite ju edasi lavastada.»
Mu palk oli siis 9000 krooni, see koondamistasu oli 27 000. Ma ei tea, kas ma oleks pidanud roomama ja õnnelik olema, et mulle see raha anti? Tasuks kakskümmend viis aastat kestnud teatritegemise eest!
Mõtlesin, et ma ei tohi seda südamesse võtta – süda ei peaks sellele vastu.
Aga juba siis hakkas mul peakoores idanema mõte, et võtaks oma trupi ja hakkaks uuesti otsast peale. Et inimesed kohe päris ilma tööta ei jääks. Helistasin meelelahutusärimees Aarne Valmisele ja veebruaris 2005 sündiski Vanalinnastuudio trupi ja tehnilise personaliga Vana Baskini Teater OÜ. Minu välja võideldud Sakala tänava majas hakkas toimetama eksperimentaalne teater NO99.
Osta raamat «Eino Baskin. Naer läbi pisarate» siit: http://www.apollo.ee/eino-baskin-naer-labi-pisarate-1.html
