/nginx/o/2015/03/12/3863689t1hc7bf.jpg)
Postimees avaldab peatüki «75-aastaselt nullist uut teatrit ehitama» raamatust «Eino Baskin. Naer läbi pisarate», mis ilmus 2009. aastal. Raamatu koostas Piret Tali ja kirjastas Fookus Meedia.
Baskin teeb uue teatri, appi tuleb Valmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba 50-aastaselt uue teatri asutamine oli raske, aga mis siis veel 25 aastat hiljem on? Enamik 75-aastaseid sahistab kodus sussidega köögist elutuppa. Kahtlesin ikka tõsiselt, kas ma enam jaksan.
«Ah, mis seal ikka,» otsustasin lõpuks. Mind käivitas kõige rohkem kahtlus, et olin ise loll olnud ja süüdi teatri kinnipanekus. Muretsesin tööta jäänud trupi pärast ja tahtsin oma vigu parandada.
Mingil määral sütitas mind kindlasti ka viha, et minusugune vintske vanamees, kes on Eestis enam kui poolsada aastat teatrit ja estraadi teinud, visatakse niisama lihtsalt tänavale. Ma ei pea end näitlejana tipuks, mu enda poeg on kordi tugevam näitleja. Ma ei võrdle end lavastajana Panso, Nüganeni või Mikiveriga – selliseid ei saagi Eestis kümneid sündida, vaid mõni üksik. Nüganen on tõesti erakordne lavastaja – sarnaselt Pansoga oskab ta truppi luua, on hea pedagoog ja oskuslik poliitik. Aga ma tean, kuidas saalitäis rahvast naerma panna. Oma komöödiateemat lavastajana ma valdan – tempo ja rütm on alati paigas.
Ma nägin, et minu teatri jaoks on Eestis oma nišš, nagu ka minul selle kunstilise juhina. Kui ma poleks seda teatrit teinud, oleks mul üle jäänud ainult jalad seinale visata ja kodus ahju peal lesides kõhul pöidlaid keerutada. Mulle tundus, et ma jaksan veel. 2002. aastal oli ka tervis kõvasti parem kui praegu.
Kaks nädalat pärast minu koondamist läksime meelelahutusärimees Aarne Valmisega notarisse ja asutasime osaühingu. Nime valikul läksid arvamused lahku. Vanalinnastuudiot enam ei saanud kasutada, sest see asutus eksisteerib edasi – NO teater on ainult nimi, juriidiline keha on ikka Vanalinnastuudio. Arlekiino nime, mis juba 25 aastat tagasi mul mõttes mõlkus, laitis Valmis maha. Ta pakkus välja nime Vana Baskini Teater. Kui aus olla, siis nimetasid paljud inimesed ka Vanalinnastuudiot selle nimega.
Mina olen teatri kunstiline juht, Valmis direktor, tema tütar direktori asetäitja ja Marta Oja lavastusala juhataja. Kollektiivi kuulub praegu koos etendustes kaasa tegevate vabakutseliste näitlejatega 48 inimest, kõige rohkem on meiega korraga seotud olnud 56 tegijat.
Trupis on 17 näitlejat ja kaks lavastajat: Ivo Eensalu ja mina. Egon Nuter ja Vello Janson on ka mõned lavastused teinud. Tehnilises personalis on umbes kümme inimest: lavastuse juht, jumestaja, lavameister, lavatöölised, valgustaja ja helitehnik.
Kui teater NO99 saab riigilt kümme miljonit krooni dotatsiooni, siis Vana Baskini Teatri dotatsioon on 800 000 krooni ja nüüd nüsitakse sealtki veel maha. Aga sellest hoolimata saame ots-otsaga kokku ja natuke jääb võileiva peale ka, sest meie etendustel on publiku täituvus alati 80%.
Valmis on pedagoogilises instituudis näitejuhtimise lõpetanud. Ta ütleb, et armastab teatrit, sest kunagi ta tahtis saada näitlejaks ja lavastajaks. See aeg sai kahjuks mööda ja showbusiness tuli asemele.
«Mulle meeldib selles teatritegemise protsessis sees olla,» on Valmis mulle öelnud. «Tahan näha, kuidas see kõik sünnib.»
Kord tõin Valmisele ühe inglise keelest tõlgitud näidendi lugeda. Tahtsin tema hinnangut, kas seda on mõtet kavva võtta, aga tema loobus lugemisest.
«See on rohkem sinu töö,» leidis Valmis.
Sisuliselt on ta mulle täiesti vabad käed jätnud.
Valmis pole repertuaaripoliitik, aga ta tunneb meelelahutusäri ja teab, kuidas seda ajada. Ta oskab turundada: reklaamid õigesse kohta paigutada ja öelda, millised need välja peavad nägema. See on tema idee, et kunstiliste plakatite asemel on meie afiššidel näitlejad näha. Oleks tema omal ajal Vanalinnastuudio direktor olnud, poleks seal asjad kunagi nii allamäge läinud.
Rahaasjades on ta erakordne pedant: ühtki senti ei lase ilmaasjata sõrmede vahelt voolata. Kümme krooni on tema jaoks ka raha. Teda ei anna neis küsimustes pehmeks ka rääkida.
Näiteks kui tükis on vaja laval juua ja oleme ostnud gaseeritud vett, siis küsib Valmis, kas ei võiks kasutada odavamat vett. Tema suvetuuride tulu võib miljonitesse ulatuda, aga kümne krooni eest ta võitleb.
Mina tundsin Valmist suvetuuridelt: olin mitmel tema üritusel esinenud ja lavastanud. Kui uue teatri asutamise plaan tekkis, siis mul sähvatas, et äkki ta võiks õla alla panna. Tegelikult oli ju trupp ja tehniline personal olemas. Juurde oli vaja management’i, kontoriruumi ja proovisaali.
Esimesed tükid mängisime Salme kultuurikeskuses, kus Panso omal ajal noorsooteatrit tegi. Alguses oli Valmis mängukoha vastu, sest kartis, et ei tule sinna Koplisse keegi.
«Küll tulevad, kui me mängima hakkame,» lubasin mina. Nii oligi, jäime elama ja nüüd jookseb juba viies hooaeg. Kui mina kord kõrvad pea alla panen, jääb see teater ka minuta toimima.
Mulle tundub, et oleme ennast teatrina tõestanud. Oleme gastrolleerinud kogu Eestimaal: Tartus, Rakveres, Pärnus, Otepääl ja mujalgi. Viljandiga on raske, sest Ugala teatri juht Peeter Tammearu lihtsalt ei anna oma saali kellelegi – arvab, et muidu jäävad nende oma etendused tühjaks.
Teeme keskmiselt 260 etendust aastas ehk 20–24 etendust kuus. See on ikka väga suur arv. Me mängime ka küllaltki väikestes saalides, sellistes, kus on 200–500 kohta. Alla kahesaja koha ei tasuks ära.
Ma ei kujuta ette, mis ma teeksin, kui mul oma teatrit poleks. Ma ei usu, et mind – ligi 80-aastast vabakutselist lavastajat – kuhugi teatrisse lavastama kutsutaks. Muidugi olen ma vene teatris, draamateatris ja linnateatris lavastanuhttp://www.apollo.ee/eino-baskin-naer-labi-pisarate-1.htmld, aga mitte viimastel aastatel.
Näitlejad ei ole lollid, nad saavad ju aru, et ma ei pea enam lavastajana viietunnist proovi vastu. Tund aega lühemgi proov on minu jaoks katsumus, sest jaksan ainult poolteist tundi järjest rääkida. Kui ma viimasel ajal lavastanud olen, siis alati koos assistendiga – Jüri Karindi või Ivo Eensaluga. Karindi on väga korrektne ja täpne, ta teeb kõik minu rütmides ja režiimis võiduka lõpuni valmis ning jälgib, et asjad toimiksid.
Tunnen, et pean lavastamisega piiri pidama. Paigast ära südamerütm, neerupuudulikkus ja veresuhkru tase sunnivad mind selleks. Ootan, et teater jõuaks seisu, kus trupp ja lavastajad võivad iseseisvalt töötada ja saavad minuta hakkama.
Vahel, kui me Itaga helistame, siis naerame ikka, et meid viiakse kord, jalad ees, näitelavalt. Ita on 78-aastane ning tuuritab meie Vana Baskini Teatri bussiga Tartusse ja tagasi. Buss on selline, et pärast oled pool invaliidi valmis, aga suurt bussi pole raha ega ka vajadust osta. Ita on ikka väga visa.
Andrus Kivirähk kirjutas kunagi minu sünnipäeva puhul lehes, et Baskin on nagu komödiantide Mooses, kes viib oma rahva läbi häda ja viletsuse ning orjapõlve tõotatud maale. Minu jaoks tundub see tõotatud maa olevat Solarise meelelahutuskeskus.
Ühel päeval helistas noor meelelahutusärimees Peeter Rebane, kes Sakala keskuse asemele Solarist ehitab, ja kutsus lõunale.
«Eino, minule teie teater meeldib väga,» ütles Rebane nagu muuseas. «Ma tahaks, et te esineksite minu uues majas.»
Sinna tuleb 1800-kohaline saal, mida saab muuta ka 300- või 500-kohaliseks. Rebane pakkus Vana Baskini Teatrile võimalust teha seal esialgu viis või kuus etendust kuus.
«Suurepärane,» vastasin mina ja olin loomulikult plaaniga päri.
Vähemalt näitlejad ei pea enam sõitma nagu mustlased mööda Eestit ringi. Suvel ööbisid Otepääl, sealt sõitsid Pärnusse. Nii oma 20 päeva kuus ratastel. Päris jube.
Sõime oma lõuna ära ja paar päeva hiljem kirjutasime Peeter Rebasega lepingule alla. Vana Baskini Teatri statsionaari avamine on 2009. aasta oktoobris. Minu asemel hakkab vägesid juhatama Ivo Eensalu ja ma loodan, et leian endale veel mõne mantlipärija. Küllap võib ka lavakunstikooli lõpetada mõni noormees, kellele see teater võiks olla hingelähedane.
Tervis on mul viimasel ajal kehv olnud. Kolm infarkti on oma jälje jätnud. Südamel on arütmia. Kaksteistsõrmiksool teeb tuska ja nüüd parem neer ei funktsioneeri ning kummitab oht, et mulle tuleb hakata pidevalt dialüüsi tegema. Aga tööst päriselt loobuda ma vist ikka ei saa, sest kui teen tööd, siis ei tunne terviseprobleeme nii teravalt. Kohe, kui ma tööd ei tee, muutun närviliseks ja hakkavad igasugused hädad peale. Siit valutab ja sealt valutab.
Osta raamat «Eino Baskin. Naer läbi pisarate» siit: http://www.apollo.ee/eino-baskin-naer-labi-pisarate-1.html
