/nginx/o/2015/03/12/3864019t1hebb7.jpg)
Heli Lääts: «Oli ikka vinge vanamees!»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui vaadata Eino Baskini elulugu ja tema tegemisi, siis peab ütlema: oli ikka üks vinge vanamees! Naljategemisest ta elas ja et ta isegi infarktidest ja koomast välja tuli – seegi oli justkui ninanipsu mängimine kõigile nendele, kes ootasid, et nüüd on Baskin läinud ja arvasid, et ega temast enam asja ole.
See oli ikka väga kirev, mitmekülgne ja omanäoline elu. Huumorimeel ja loomupärane visadus olid need, mis teda ükskõik millisest olukorrast välja tulla aitasid.
Mõelgem või Vanalinnastuudio lõppemisele, mismoodi ta Vana Baskini Teatriga suurest segadusest välja tulla oskas – minu jaoks on see imede ime. Kuidas ta oma kollektiivi päästis.
Ta oli inimene, kes lõi püramiidi aluse ning – tõusnud selles püramiidis ise aina kõrgemale –, vaatas ta tipust, kuhu ta jõudis ja kuhu ta jäi, alla oma kasvandikele. Kordumatult andekas inimene, kordumatu nähtus, tõeline korüfee meie humoristide seas.
See on ju eriline oskus kasutada ära kõike maailmas, mille üle naerda saab! Ja ta tegi seda peenelt, kõikudes alati oma naljadega maa ja taeva piiril. Ei halastanud kellelegi, aga oskas seda teha sellise delikaatsuse ja nutikusega, et kuskilt kinni haarata ei saanud. Mäletan, kuidas ta ikka vahel ütles, et pean nüüd nähtavasti jälle ministeeriumisse kohvile minema…
Mängisime kahekesi lavastuses «Topeltkokteil» (1982), mis oli mõeldud meie mõlema juubeli tähistamiseks. Meil oli sellega plaanis anda veel palju etendusi, kui Eintsi tõeline südamehäda tabas. Keegi ei uskunud, et ta toonasest rängast infarktist üldse välja tuleb, isegi neuroloogid arvasid, et vaevalt temast enam n-ö töölooma saab. Teatavasti oli ta ka kaks kuud koomas. Mäletan Lisl Lindau matust, käisin minagi teda ära saatmas, ning tagasiteel tuli mulle Tornide väljakul vastu Roman Baskin. Eints oli selleks ajast rängast katsumusest välja tulnud. Küsisin, kuidas isal läheb ja kuidas ta toibub, ning Roman vastas: «Heli Lääts, kõik ennustasid, et ta terve mõistusega koomast välja ei tule, aga pean tunnistama, et isa nupp nokib paremini kui kunagi varem!»
Käisime Peeter Sauliga Eintsil külaski ja tema esimene abikaasa Galja oli ilmselt inimene, kes tegi tema tervisega imet. Galja oli ennastsalgav hoolitseja – sõitis igal hommikul kell 7 Kirovi-nimelisse kolhoosi ja tõi lüpsisooja piima Eintsile joomiseks… Samuti aitas Eintsi üks Leningradi sensitiiv, kes teda telefoni teel nõustas ja jõudu andis.
Muide, ka mina andsin oma viimase kontserdi Vana Baskini Teatri etendusega. «Viimane sent» oli minu jumalagajätt laulmise ja suure lavaga.