Rahvakunstnik, kes rebib haavad lahti

Jeremy Deller KKEK-is Foto: Rene Suurkaev

Jeremy Deller (s 1966) on üks tänapäeva briti põnevamaid kunstnikke. 2004. pälvis ta brittide tähtsaima ja ka maailma mõistes väga prestiižika Turner Prize’i. Kaks aastat tagasi esindas ta teosega «English Magic» Suurbritanniat Veneetsia kunstibiennaalil.

Deller on tänavuse Helsingi kunstifestivali IHME peakülaline, kellelt saab 27.–29. märtsini toimuva festivali külastaja kohtuda kolme teosega. «Do touch» on projekt, mis pöörab muuseumi pahupidi ja toob muidu «mitte puutuda»-sildiga varustatud unikaalsed esemed publiku kätte puutuda. Teiseks tööks on «24 Hour Rockshow», kus muusikafännist kunstnik on pannud kokku 24 tundi vältava programmi muusikadokumentaalidest. Kolmandaks on Acid Brass, mis tähendab seda, et puhkpilliorkester mängib 1990ndate alguse acid house-muusikat.

Möödunud nädalal käis Deller Helsingis asju ette valmistamas ja sai mahti ka Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse külalisena tiiru Eestist läbi hüpata. Kunstnik näitas KKEKis ka lõike «24 Hour Rockshow» musadokkidest.

Enamik muusikadokumentaalidest teie rockshow’s on absoluutsed klassikud. Kui palju on selles valikus isiklikku ja kui palju üldist?

Need on klassikud, aga sellised klassikud, mida ma ka ise tähtsaks pean. Ma teen seda enda tarbeks, nagu enamikku asju (naerab). Nimekiri oli pikk, aga kõiki ei saanud kätte. Päris palju on selliseid musadokke, mille omandiõigusega on kuidagi kahtlased lood. Iga filmi kohta, mida näitame, on paar sellist, mida oleks tahtnud, aga ei saanud.

Aga idee on näidata just filme, mis on tehtud artistidest n-ö siin ja praegu, mitte hilisemalt kommenteerivaid ja tagasivaatavaid filme. Rockmuusika on minu arust 20. sajandi kõige tähtsam kunstivorm filmi kõrval, see vabastas meie seksuaalsuse. Siin ja praegu on rockkultuuris väga oluline element ja need filmid ongi sellised siin-ja-praegu-filmid.

Kas mõni neist on selline teie absoluutne lemmik ka?

(Lehitseb kataloogi) Ei ole. Või tegelikult «Gimme Shelter» (1971) on väga oluline mitte ainult muusikafilmina, vaid tegu on ühe kõigi aegade parima dokfilmiga. Vaatasin seda eile uuesti ja ikka suurepärane film – hästi tehtud, monteeritud, ühelt rockifilmilt tegelikult midagi sellist ei ootakski. Peaaegu kogu film koosneb suurepärase operaatoritööga üles võetud 1969. traagiliselt lõppenud Altamounti festivali Rolling Stonesi kontserdist, kus turvameesteks palgatud Põrguinglid pussitasid surnuks 18-aastase mustanahalise Meredith Hunteri. Praegusel ajal ei usuks, et üks bänd laseks filmijad endale nii intiimsesse kaugusse.

Kaks soome dokki on ka kavas, üks neist Aki ja Mika Kaurismäelt. Olite te neid varem ka näinud?

Ei olnud. Tuhlasin selleks projektiks kõvasti YLE arhiivides ja need kaks olid kõige huvitavamad. Samal ajal vaatasime ka Soome televisiooni reportaaže rock-kultuurist, näiteks ühte väga ägedat lugu punkrokist, mis oli tehtud ühe välisuudiste saate tarbeks. See käsitles punki kui ohtu ühiskonnale.

Teie Acid Brass projekt tuleb ka Soomes ettekandmisele.

Festival tahtis jah. See on lõbus asi, sellest saab osa nii noor kui vana (naerab). Rahvale meeldib, kui puhkpilliorkester mängib acid house’i. On meeldinud ja vast meeldib ka edaspidi.

Ma lugesin varem sellest mõttest, et puhkpilliorkester teeb acid house’i, kui seda päriselt nägin-kuulsin. Enne seda kogemata tundus mulle selline mõte mitte väga hea, panna puhkpillid elektroonilist tantsumuusikat interpreteerima. Tulemus aga oli oodatust palju parem.

Tänan! Need on ju väga head lood ikkagi. Head lood muusikutelt, kes on muusikud väga mittemuusiku mõttes. 808 State’i «Pacific State» näiteks. Suurepärane meloodia! Mul oli nende lugude suhtes teatav kindlus ja samuti oli mul puhkpillibändide traditsiooni osas kindlus.

Selle projekti eesmärk oligi ühendata kaks kultuuri – industriaalne ja postindustriaalne – ning sellega koos kaks sajandit läbi muusika. Näidata, kuidas arengud muusikas ja ühiskonnas on omavahel seotud.

Reiv kui postindustriaalne kultuur ja puhkpilliorkestrid kui industriaalne kultuur.

Täpselt nii. Igal vabrikul ja söekaevandusel oli puhkpilliorkester. Vaata, kuidas pillid ise välja näevad. Nad näevad välja nagu aurumasin või tehas, kõik need metalsed torud jooksevad, ühest otsast läheb õhk sisse, teisest otsast tuleb produkt ehk heli välja. Samuti on nende instrumentide mängimine väga füüsiline tegevus, ega see ole kerge. See on ikka töö selle sõna kõige vanamoelisemas mõttes. Postindustriaalsed elektroonikud selle asemel keerasid nuppe.

Kui oluline oli teie enda jaoks 90ndate alguse reiviaeg, käisite te näiteks neil suurtel reividel, mis toimusid kuskil maakohtades, põldudel jne?

Ma ei käinud neil, nii et ei saa öelda, et olin selle kultuuri osa. Jõuan alati asjade juurde natuke hiljem kui teised (naerab). Aga see oli oluline aeg ning selles osas ollakse praegu väga nostalgiliselt meelestatud. Samuti on praegused 20-aastased väga huvitatud sellest, mis toimus 1988, 1989. Aga see on ju ikkagi elektroonilise tantsukultuuri sünd – muusika, mis alguses tuli Chicagost ja Detroitist üle ookeani ja hakkas siis Inglismaal tegusid tegema. Ma ikka vahel kolan netis, vaatan ja uurin neid reivimaterjale, pilte sündmustest, tantsijatest, pidulistest. Väga muljetavaldav, väga intensiivne stuff. Tantsumuusika varased aastad nagu rockmuusika varased aastad.

Teid üldse huvitab folkkultuur, olen aru saanud, on see siis industriaalne või postindustriaalne.

Jah, ja nii reivimuusikat kui puhkpilliorkestreid ühendabki see, et nad on rahvakultuur, et nad tekivad ja tegutsevad n-ö rohujuuretasandil ja et seda viljelevad ikkagi rohkem või vähem amatöörid. Võib-olla see ei ole tõsi, aga minu jaoks on, minu nägemuses on need asjad nii. See mitteprofessionaalsuse aspekt mind üldjuhul huvitab. Kui vaatame sedasama Rolling Stonesi «Gimme Shelterit», näeme ka, kui heas mõttes amatöörlik see live on võrreldes asjadega, mis hakkasid toimuma, kui tööstus korralikult asjale käpa oli peale saanud. Heli oli vilets, valgus oli vilets, aga asi oli uus, kõik olid huvitatud ja lummatud.

Kuidas te ise ennast näete või defineerite – olete te kunstnik või etnograaf/teadlane?

Ma ei ole professionaalses mõttes tegelikult üldse midagi. Kunst on tänapäeval selline asi, kus sa võid põhimõtteliselt teha mida iganes. Aga kuna kunstnikuna ma teenin endale leiva lauale, siis võib öelda jah, et olen kunstnik.

Õppisite te ülikoolis hoopis kunstiteadlaseks, spetsialiseerudes barokile.

Peamiselt hispaania ja itaalia barokile maalikunstis. See oli äge, meeldis väga. Kunsti ma otseselt õppinud küll ei ole. Nii et amatöör. Olen teinud, mida olen osanud. Aga kunstikoolis ei peagi käima. Nagu filmirežissöör Werner Herzog ütles kunagi, et filmikoolis ei pea käima. Koolis ei pea käima (naerab). Või noh, eks natuke ikka peab. Kunstiülikoolis või ilmselt mis iganes ülikoolis käimisega on muidugi see pluss, et see loob sulle mingi suhtevõrgustiku. Oma ülikoolikaaslastega oled sa võib-olla ülejäänud oma elu sõber ja sellest võib olla palju kasu. Teen asju kultuuris ja kultuuriga, oleks ilmselt kõige õigem määratlus, aga pigem eelistan jätta need asjad ise määratlemata.

Teie projektid on enamasti toimunud väljaspool galeriiseinu.

Tõsi. Kui olen galeriis pidanud töötama, olen ennast kuidagi väga halvasti tundnud.

Miks nii?

Pole kuidagi osanud seal midagi teha (naerab) ja kuidagi ei eruta. Mõnikord on täitsa OK, aga üldiselt tunnen, et galeriis teen oma kõige nõrgemad asjad. Muuseumid on midagi muud. Aga ilmselt on galeriide rahasurve ja sellega seotud kontekst midagi, mis teeb mu nõrgaks (naerab).

Mingil moel te ilmselt peate art-world’iga suhestuma?

Ikka pean. Art-world’e on muidugi erinevaid. On raha-art-world, kuraatorite art-world, avaliku ruumi art-world jne. Art-world on üks suur nähtus paljude elementidega vangla-kunstist vene oligarhideni.

Te olete Londonist pärit ja seal ka suurema osa oma elust elanud. Londonis on 20. sajandi teisel poolel toimunud kultuuri mõttes vaata et kõige huvitavamad protsessid üldse, vähemalt minu jaoks. Kuidas teie isiklik suhe selle linna kultuurilise keskkonnaga on olnud? Kas saame rääkida mingisugusest lemmik- või kuldajast?

Huvitav küsimus. Tegelikult vist isegi saame. 90ndate algus oli ilmselt see kõige põnevam aeg. Ütleme siis aastad 1990–1994. See oli aeg, mil kellelgi polnud eriti raha, kuid kõik olid loomingulises mõttes väga hõivatud. Paljud tähtsad muusikud, kunstnikud, moeinimesed jne olid just alustamas ja selles mõttes oli väga huvitav aeg. Aga võib-olla on asi selles, et olin siis noor ja töötasin poes, kus mul oli võimalus paljusid kohata ja nendega lävida.

Aga kuidas praegu elu on?

Kallis. Minu jaoks on ok, ma saan hakkama, aga odav ei ole. Kõvasti toimub muutusi kogu aeg. Aga see võib olla ka väga igav koht. See on linn rikaste inimeste jaoks ja toimetab vastavalt nende maitsetele. Rumalusel on sellel linnas väga oluline roll. Praegusel hetkel London on maailma rahapesu keskus, see raha investeeritakse kinnisvarasse, palju on korruptsiooni, mis destabiliseerib seda linna, seda keskkonda.

Vaatasin just teie veebiküljelt teist tehtud dokumentaalfilmi pealkirjaga «Middle Class Hero».

Tõesti? (Üllatunult) Kohe terve filmi?

Jah. Üks mu lemmikkohti selles oli, kui te kohtasite Londonis Andy Warholi. Warhol kutsus teid oma hotelli külla. Ise te pelgasite minna, võtsite sõbra kaasa. Kohe alguses ei julgenud uksele koputada ka. Ootasite. Lõpuks koputasite. Uks avanes. Warhol ja tema saatjaskond istusid toas mingisuguse laua ümber ja vaatasid televiisorist ilma hääleta «Benny Hilli Show’d», taustaks mängis Roxy Musicu best of. Et teha pikk jutt lühikeseks, kas teile kui rahvakultuuri ja meelelahutusajaloo fännile Benny Hill meeldib?

Mulle? Benny Hill? Eriti vist siiski ei meeldi. Warholile tundus, et meeldis jah. Kuigi ma ei tea, mis talle kui geimehele seal võis meeldida. «Benny Hilli Show» oli pigem selline teismelise poisi märg unelm. Võib-olla Warholile meeldis mingisugune camp-element seal. Aga Benny Hillist pole praegu Suurbritannias väga hea toon rääkida, kuna meelelahutustööstus ajal, mil Benny Hill seal suur oli, on saanud viimasel ajal kõvasti tumedaid varje.

Eelkõige seotud kunagise «Top of the Popsi» ja lastesaadete juhi Jimmy Savile’i võigaste nekro- ja pedofiilsete kuritegude ilmsikstulekuga?

Seda ka ning muid lugusid on veel ja tundub, et tuleb peale. Kohe lähipäevil peaks plahvatama üks pomm poliitikutest, kes olid 1980ndate alguses seotud laste vägistamise ja mõrvamisega. Tume värk, aga Inglismaa ongi üsna tume koht. Tumeda alateadvusega koht.

Warhol kutsus teid pärast seda ka New Yorki, kus saite mekkida, mida tähendab tegutseda tema kuulsas Factorys.

Nii see oli. Factory töötas jätkuvalt täistuuridel ja need olid huvitavad ajad. Minu arust on Warhol ilmselt 20. sajandi vähemalt teise poole kui mitte kõige olulisem kunstnik.

Factoryt, meetodit, kus kollektiiv teostab kunstniku loomingut, püüdis jätkata ka eesti päritolu Mark Kalev Kostabi. Teate te teda?

Tean ikka. Kostabi polnud muidugi hoopiski nii huvitav kunstnik kui Warhol. Warhol oli ikka sophisticated. Kostabi minu meelest üritas liiga palju ja põles kiiresti läbi.

Te taastasite 2001. amatöörnäitlejatega Orgreave’i lahingu, mis oli siis sündmus (1984), kus Margaret Thatcher saatis politsei kaevurite meeleavaldust maha suruma ning nimetas kaevureid saastaks ja sisevaenlaseks. Filmis «Middle Class Hero» küsitakse teie käest, kas soovisite selle taaslavastusega lepitada ja haavu siluda, mille peale te vastasite, et vastupidi, haavu lahti hoida. Miks nii?

Ma arvan, et kunsti ülesanne ongi pigem haavu lahti hoida, kui neid siluda.

Mõningaid Jeremy Delleri töid

«Memory Bucket» (2003)

Töö, mille eest Deller sai 2004. aastal Turner Prize’i. Dokumentatsioon George Bushi kodulinnast Crawfordist Texases. Töö keskmes installatsioon nahkhiirtega. Nahkhiirte juurde on Deller ka edaspidi oma loomingus pöördunud.

«Folk Archive» (2005)

Deller kogus koos kunstnik Alan Kane’iga kokku asjaarmastajate tehtud kunsti – maalid, skulptuurid, videod, performance’id jne. Tegi n-ö lähiantropoloogi tööd. Rahvakunstil on Suurbritannias eluvaim sees, tõestas see projekt. Folk Archive on sellest alates ka suure menuga mööda saareriiki ringi sõitnud.

«Our Hobby is Depeche Mode» (2006)

Koos Nick Abrahamsiga tehtud dokfilm Depeche Mode’i fännidest üle maailma, fookusega just endisel idablokil, kus Depeche Mode oli suurem kui the Beatles ja elu. Deller räägib ka ise, et näiteks kontsertide puhul huvitab teda laval näha olevast palju rohkem see, kuidas reageerib publik, fännid.

«English Magic» (2013)

Veneetsia biennaali töö, mis keskendus Briti ühiskonnale – müüdid, ikoonid, inimesed, folkloor, kultuuriline ja poliitiline ajalugu. Delleri tööd on lõbusad ja mängulised. Neid ei saa pidada otseselt sotsiaalseks kunstiks, kuid on seda ometi. Sootsium on tegelane, kellega Deller rõõmsal moel ümber käib. Näiteks paneb üles Stonehenge’i väljanägemisega hiiglasliku batuudi, kus lapsed saavad möllata, või korraldab karnevalirongkäigu, kus kontsentreeritud kujul kõnnib vaatajate silme alt läbi suur tükk ajaloost oma tõusude ja languste, hiilguste ja inetustega.