/nginx/o/2015/08/05/4349363t1hef3c.jpg)
«Kõige tähtsam on tunne,» ütles lõunahispaanlane Eesti naistele. «Te peate nautima seda, mida teete. Ja peate õppima tundma oma keha.»
Videolugu hispaanlasega Eesti tantsutunnis: nägin siin õiget flamenkotunnet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Flamenkotantsija Ramon Martinez lendas Eestisse Sevillast, Andaluusia linnast, kus rääkides ei vehi kätega vaid kätetud. Kus kunagi ei kuule kedagi ütlemas, et ära räägi liiga kõvasti. Sest lärmi on Sevillas sama palju kui Tallinnas vaikust.
:format(webp)/nginx/o/2015/03/12/3864399t1h96a1.jpg)
Sevilla on flamenkomaailma pealinn. Sealt tulevad parimad tantsijad ja tuntuimad õpetajad. Nad ei õpeta vaid naelkingadel kiiresti trampima ja õigel ajal pead pöörama. Nad õpetavad tundma. Ja hinges toimuvat iga sõrmeliigutuse, pöörde, ja ilmega, väljendama. Mis on ühe talvetuultest räsitud eestlase jaoks ehk kõige raskemgi ülesanne.
/nginx/o/2015/03/11/3861107t1h5d05.jpg)
Ramon võiks meile ühe ilusa tantsu selgeks õpetada ja soojale maale tagasi lennata. Aga ta ei tulnud siia vaid selleks. Nii ebamugav on oma hinge võhivõõra ees alasti võtta. Isegi niisama naeratamine on korraga sama ebamugav nagu esimene samm lapsele. Aga Ramonil on kinnisidee. Ta usub, et kõik on harjutamise asi. Ja et igaüks, ka põhjamaised kalevipoegade emad, suudavad pehmed ja vabad olla. Ta ei anna alla.
/nginx/o/2015/03/11/3861099t1h3455.jpg)
«Nii, käed puusa!» hüüab ta meile. Lööb käeselgadega puusadele ja ajab rinna kummi. Suunurgad tõmbab lokkis juustega mees alla ja ajab tumedad silmad suureks. «Just nii. Kui minu vanaema turul käib, siis seisab ta täpselt nii. Ja ütleb: «Noh, kus mu kala on?».»
Aga meil ei ole selliseid vanaemasid, keda jäljendada. Meie omad ütlevad, et tänaval ei ole ilus kõva häälega lõkerdada ja et tuleb olla viisakas. «Pole midagi,» arvab Ramon. «Ma olen ise teile vanaemaks. Vaadake minu pealt.»
Isegi lihtne käevise õhku kukub eestlasel välja nagu viisakas lehvitus. Lõunamaalaste visked on teravad. Neis nagu oleks sõnum peidus. Nii peaks olema ka igas liigutuses selles mustlaste, juutide ja araablaste loodud sümbioosis. See ei olegi niivõrd tants, kui dialoog vaatajaga. Aga selleks peab olema, mida öelda. Ehk just sellepärast muutuvad flamenkotantsijad paremaks vanusega.
/nginx/o/2015/03/11/3861061t1h3274.jpg)
Ramon lõpetab kolm päeva kestnud kursuse rõõmustades, et juba hakkab looma. Ta ütleb, et kui me lõpuks ise nautima hakkasime, siis virvendas veidi Lõuna-Hispaania kirge ka meie silmis.
Vaata videost (artikli kohal), mida Ramon Eestist arvas ja klippe viimasest tunnist.
/nginx/o/2015/03/11/3861041t1h7a33.jpg)