Kuidas jääda ellu?

Kätlin Kaldmaa «Väike terav nuga»

FOTO: Albert Truuväärt

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosa nominatsiooni jõudnud autoreid ühendab väga hea stiilitaju, terav ja täpne keel ning oskus lugu jutustades lugejaid sõbralikult ninapidi vedada. Sest nii Kätlin Kaldmaa, Maarja Kangro, Mudlum, Urmas Vadi, Mait Vaik kui ka Jan Kaus on suurepärased novellikirjanikud.

Lihtsustatult öeldes ühendab nomineeritud teoseid soov leida vastus küsimusele, kuidas peaks elama ja kas on nüüdisaegses maailmas võimalik ellu jääda. Seega võiks öelda, et tegemist on eksistentsialistliku kirjanduse esindajatega. On see määratlus kirjandusteooria seisukohast õige või väär, pole tegelikult oluline, sest peamine on hoopiski see, et kõik kuus +1 raamatut (kuus autorit, Kausilt on nominatsioonis kaks raamatut) on head ning ärgitavad mõtlema.

Kui otsida veel ühiseid jooni, siis kõik raamatutes leiab head nalja, sellist eestlasele sobivat eneseirooniat ja naabritele ärapanevat huumorit.

Maarja Kangro «Hüppa tulle» on tabava ja terava ning väga täpselt doseeritud iroonia suurepärane näide. Kangro novellikogu keskne tegelane on iseseisev, eneseteadlik noorem (keskeale lähenev) naine (lugedes tuleb vägisi silme ette autori keha ja kõrvus kumiseb tema hääl), kellega juhtub frustreerivaid, samas (haledalt) naljakaid asju.

«Hüppa tulle» on algusest lõpuni lugejat kinni hoidev lahe ja äratundmist pakkuv lugemine. Elulised «Armas haamer» ja «Atropose Opel Minerva» muudavad nauditavaks hoogne ja jaburvaluline pinge ning koomika. Muhedalt (enese)iroonilise klassi(edu)ühiskonna peeglina mõjuvad aga «Mõisas ehk hüppa tulle» ja «Luule!» tsükkel.

Kätlin Kaldmaa «Väike terav nuga» on juba kujunduslikult krutskilik, samas kandub väline vorm edasi ka sisusse (kuigi oli alguses vastupidi, kuid lugejale mõjub siiski kõigepealt kujundus). «Väike terav nuga» on samuti novellikogu, ent mõjub peaaegu romaanina, mille peatükid on segi paisatud. Raamatu hitt on intrigeeriv «Tsöölibaat», sest mõjub pihtimuslikuna (aga sugugi mitte nutusena). Ajastuportree, mis on samas täiesti ajatu, on aga «Kui poisid tulid». Kokkuvõttes terviklik ja väga tugev kogu.

Uute üllatajatena jõudsid nominatsiooni kaks autorit – Mudlum «Tõsine inimene» ja Mait Vaik «Tööpäeva lõpp». Mõlemad raamatud on argised. «Tõsise inimese» keskseteks tegelasteks on minategelane, tema suhe asjadega ja mõningate inimestega. Mudlumi küpsus inimesena, omapäraselt aus, eputamisest prii ja rahulik pilk lisab argisusele aga kummalise pidulikkuse. «Tõsist inimest» arvustades kirjutasin (ilmus 20.12.2014), et Mudlumi pehmelt mahlane stiil meenutab armsat ja energilist kassipoega, kes vaatamata armsusele võib valusalt kriipida.

Mait Vaigu «Tööpäeva lõpp» ei mõjugu depressiivselt, kuigi võiks, sest lugude kangelased on üht- või teistpidi õnnetud ja kannatavad, eluhalluse värvilisemaks muutmiseks joovad või on enne joonud… Vaik avab lugejale ukse maailma, mida me enda kõrval näeme, aga ei taha vaadata, ja suunab lugeja pilgu delikaatselt, nii et tekib isu veel sügavale minna ja lõpuks kummikindad käest ära võtta ning ellu sukelduda. «Tööpäeva lõpp» on raamat elujanuga segatud ängist.

Teataval määral on kõik žürii esile tõstetud raamatud autobiograafilised, mõni vähem, mõni rohkem. Kõige päeviklikuma mulje jätab Urmas Vadi «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme», aga siin on põhjus väga lihtne – Vadi on peategelase nimeks pannud omaenese nime ning tegelased, kellega Urmas Vadi raamatukaante vahel sekeldab, on samuti päris inimesed. Aga loomulikult on nii Vadi kui ka teiste autorite raamatus reaalsus segatud fiktsiooniga.

«Kuidas me ...» on Vadi üks siiramaid raamatuid, mis pakub autorile omast absurdihuumorit, kuid kõneleb Vadist enese kinnijooksmisest. Postimehes ilmunud arvustuses (15.12.2014) iseloomustasin tema lugusid anekdootidena, mis on omandanud televisiooni sobiva paarikümneminutilise seriaali mõõtmed.

Jan Kausi «Ma olen elus» on siinses nimekirjas ainus romaan, «Tallinna kaart» aga on minatuurikogumik. Mõlemad näitavad Kausi küpsenud stiili ja oskust lugu jutustada. «Ma olen elus» valude skaala on sama lai kui Eesti elu. Samas ei mõju mitte ükski teema – vägistamine, avarii pealtnägemine, vähk, lahutus, armukesed, invaliidsus ja hooldust vajav ema – kunstliku või liigsena. Näib, et paljud valud on autorile endale tuttavad ja seetõttu on see raamat siiras. Romaanile lisab laiemat haaret globaalse ravimiäri teema sissetoomine. Postimehe ilmunud arvustuses (7.12.2014) tõdesin, et Kaus on kirjutanud kaasaega peegeldava ajaloolise romaani.

Kuigi aastaauhindade põhižürii koosseisus Mart Velsker (esimees), Tiina Tarik, Heili Sibrits, Mari Peegel ja Leo Luks hääletas matemaatilisi tehteid kasutades laureaadiks Jan Kausi «Ma olen elus» ja «Tallinna kaardi», on kõik nimetatud raamatud lugemist väärt. 

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2014. aasta aastaauhindade proosa nominendid

* Kätlin Kaldmaa «Väike terav nuga»

* Maarja Kangro «Hüppa tulle»

* Mudlum «Tõsine inimene»

* Urmas Vadi «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme»

* Mait Vaik «Tööpäeva lõpp»

* Jan Kaus «Ma olen elus» ja «Tallinna kaart» LAUREAAT

Tagasi üles