Raag tegi reipa propagandafilmi

Telekanali TV3 uus sari «Vabad mehed» annab üsna ausa pildi ajateenistusest. Asjatundjad võivad sarjast leida küll mõndagi norimisväärset, ent ehk lihvivad kogemused need nurgad maha.

FOTO: TV 3

Seriaal «Vabad mehed»

Tootja BEC

Seriaalis mängivad Saara Kadak, Karol Kuntsel, Anti Reinthal, Janek Vadi, Triin Tenso ja

Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti õppekava 10. ja 11. lennu tudengid. 

Eetris TV 3s esmaspäeviti kell 21.30

Ilmar Raagi kaitseväeteenistust kujutav teleseriaal «Vabad mehed» mehed mõjub tõetruult, olles kasulik ja rahustav vaatamine nii ajateenistust ootavatele noortele kui ka südant valutavatele emadele.

Poisid saavad teada, et kaitseväes ei oota neid ees tühi ajaraiskamine, ja emad saavad kindlustunde, et ajateenistus on küll karm, aga siiski õiglane ja inimlik.

«Kuulab siia, kuuleb rutem, mõtleb rutem, vastab rutem, liigub rutem.» Veebel Tormi lihtsad ja selged juhendid aitavad üpris molu olekuga verivärsketel kutsealustel kiiresti mõista, millised reeglid kehtivad Eesti kaitseväes. Sama tempokalt saavad vaatajad teada, mida teevad noored mehed ajateenistuses: jooksevad, pumpavad, roomavad, kaevavad.

Väeosa sööklas lõunaks pakutavat pikkpoissi näidatakse reklaamfilmilikult nii suures plaanis ja nii isuäratavana, et ajab lausa suu vett jooksma. Siis tuleb veebel Torm oma lõppematute imetegudega, millest kurdi mehe kuuljaks muutmine ja raskelt haavatule jalgade alla kasvatamine on alles algus.

Kuna Raagi filmiloomingus mängib noorte vägivald kindlat rolli, ei pääse me ka uues seriaalis verise ninata. 

Mürmekofoobia (hirm sipelgate ees – toim) all kannatavat Mahepuud tabab paanikahoog, millest haaratuna tungib ta kallale seriaali peategelasele Raigo Pärjale, kes vastastikuse nn halgude allapanemise käigus on toonud oponendi voodisse sipelgapesa.

Rüselusse sekkunud Kristo Kriis, jobu olemisega kultuurihuviline poiss, saab oma seljatagust kaitsvalt Mahepuult vastu nina. Veritseva nina tõttu leiab Kriis tee laatsaretti, kus ta muutub ühe kaadrivahetuse jooksul jäätist limpsivaks simulandiks. Kriisi plaasterdatud nina ei lahku ekraanilt ka seriaali teises osas ning tõotab hakata vaatajaid kummituslikult jälitama kõikides järgnevates seeriates.

Nüüd aga selgub, et Mahepuu oli juba enne ajateenistusse kutsumist väga paha, ja ta saadetakse kaitseväest minema. Pärg saab noomida. Meenub Juhan Viidingu luuletus «Krauklis», kus samuti üks paha poiss skautide suvelaagrist ära aetakse, kui ta on enda peale võtnud kellegi teise poolt trepikotta tehtud loigu.

Siis tulevad mängu naised. Ei mingit nilbet militaarerootikat: laigulises välivormis ühesuguste kivinägudega tüdrukud marsivad rivis, aga kuival olnud poiste fantaasiale näib sellest piisavat. Isegi veebel Tormi saba läheb rõngasse ja koguka mehe liigutustesse sigineb võrgutavat graatsilisust, kui ta peab asju ajama tüdrukuid kamandava proua nooremleitnandiga. 

Kui nüüd üks poistest otsustab naiskaitseväelastega tutvust luua ja sissejuhatuseks haarab spontaanseks musitamiseks rivist kõige äärmise piiga, sooviks korrata leitnant Mägra poolt juba esimeses osas lausutud surematuid sõnu: «Te pole loobunud oma tsiviilelu loomalikest kommetest.»

Ma ei saa välistada, et Raagi loodud kaklusstseen ja impulsiivne musitamine põhinevad elutõel. Mitu lähedast inimest on viimastel aastatel erinevates pataljonides ajateenistuses käinud, kuid rusikatega omavahelisest arveteklaarimisest pole ma kuulnud. Riviplatsil musitamisest rääkimata.

Seriaali tugevaima  küljena paistab silma loojate soe ja lugupidav suhtumine teemasse, tegelastesse ja ka kaitseväkke. Ajateenijaid kehastavad Viljandi kultuuriakadeemia tudengid on vahvad ja trimmis noored, kehastavad oma ekraanikangelasi veenvalt. Kaamera töötab nii, et loob mulje, justkui oleks vaataja ise kasarmus ja õppeväljakutel toimuvates sündmustes osaline. Isegi enesekindel macho-mehest ajateenija Burdin, kelle jämedakoelised ja kohtlasevõitu etteasted püüavad luua muljet, et ta on kaitseväes veebel Tormist järgmine mees, mõjub sümpaatselt. Täitsa minu maitse. 

Siiski poeb hinge kahtlus, kas mul leiduks huvi ja jaksu veel kolmandatki osa vaadata. Seriaalis leidub vahvaid stseene, näeme hulgaliselt värvilisi pilte nii teenistuse argipäevast kui ka ajateenijate omavahelistest suhetest, kuid kandvat lugu ei teki ega teki ega teki. Teise osa lõpuks pole veel selge, miks pruut Raigo Pärja maha jättis. «Ma jätan su maha; seda tead küll, miks,» ütleb kenake blondiin nürimeelselt kiimalisi poose esitavale Raigole kohe seriaali alguskaadrites. Pruut teab, Raigo teab, aga vaataja ei tea. Tühja siis sellest. Noorte värk. Alles teises osas hakkab meeleheitlike telefonikõnede katketest ilmnema, et Raigo suhetes blondiiniga peitub veel mingisugune varjatud teema. Kahte esimesse osasse peidetud hägustest vihjetest võib oletada, et võibolla tuuakse sisse narko-liin.

Samuti pole teise osa lõpuks veel arusaadav, miks kannab seriaal pealkirja «Vabad mehed». Kahe ajateenija omavahelises suitsunurga jutuajamises poetatakse sellel teemal hämar vihje, kuid jällegi – vastust pole. Võib-olla keearatakse asi seriaali lõpuosades irooniliseks naljaks või hoopis mingisuguseks patsifistlikuks kaitseväekriitikaks. Ei tea.

«Miks nad kogu aeg niimoodi karjuvad?» küsis mu abikaasa pärast teise osa lõppu. Seriaalis domineeriv kaitseväelaslikult röökiv kõneviis veel kõrvus kajamas, ei suuda ma seda nähtust veenvalt selgitada. Ilmselt on põhjus selles, et tean väga hästi, miks kaitseväe harjutusväljakutel röögitakse, aga ei leia põhjendust, miks peaks see monotoonne kisa andma tooni teleseriaalile. Raigo ja blondiini saladused ei tundu vähemalt seninähtu juures piisavalt kütkestavana, et tööpäeva õhtul kodusel diivanil lebades seda igal esmaspäeval taas läbi teha.  Seebiooperilt ootaks lihtsamat, selgemat, kiiremini arenevat lugu ja diivanisõbralikumat helilahendust. 

Süstemaatilisel vaatamisel saab tõenäoliselt ülevaate ajateenijate kogu väljaõppekavast. Praegu läbivad seriaali kangelased sõduri baaskursust. Raigo Pärg kurtis, et peab kannatama vähemalt 11 kuud, millest võib järeldada, et ta omandab näiteks veoautojuhi kutse. Sama pikka teenistusaega eeldava reservallohvitseri või -ohvitseri kutse omandamiseks pole mehe fookus just kuigi hästi paigas. Lihtsamate lahinguoskuste omandamiseks piisanuks kaheksakuulisest õppeajast.

Kui filmitegija seadis oma eesmärgiks õpetliku, kuid köitva jutustuse ajateenistusest, siis tabas ta kümnesse. Sellisena oleks millegi muu otsimine «Vabadest meestest» liiast. Riigikaitsehuvilisele soovitan soojalt vaadata.

Tagasi üles