/nginx/o/2015/03/16/3877439t1h6314.jpg)
Jan Kaus on jõudnud oma senise kirjanikukarjääri tippu: Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital kuulutas tema mullu ilmunud raamatud «Ma olen elus» ja «Tallinna kaart» aastaauhinna vääriliseks. Lisaks on Kausilt kohe-kohe ilmumas kaks kirjandusõpikut.
Palju õnne, Jan, žürii valis teie raamatud parimateks! Te olete olnud nominent viiel korral. Mida tähendab teile kui kirjanikule kõigepealt nominendiks valimine ja siis laureaadiks saamine?
See lisab kindlust mu sisetundele, et – parafraseerides Poeeti – oma maise elu poolel rajal ma pole eksi läinud sellel ajal.
Teile pole saladus, et pean eelmisel aastal ilmunud eesti autorite teostest kõige paremaks raamatuks Andrei Ivanovi teost «Bizarre». Kuidas hindate 2014. aasta konkurentsi, kes on teie enda lemmikud ja miks?
Konkurents oli kahtlemata tihe, mis muudab auhinna seda väärtuslikumaks, rõõmu seda tugevamaks. Poleks olnud sugugi häbi Ivanovile «alla jääda», aga mu meelest oleks ka olemasolevast proosaauhinna nominentide nimistust võinud ükskõik kes pärjatuks osutuda: oleks olnud lausa võimalik harjutada anarhistlikku lähenemist, tõmmates kandidaatide vahel loosi, sest igal juhul oleks heale otsusele jõutud. Olgu veel lisatud, et nagu sageli varemgi ei piisa kuuest nominendist üldpildi omandamiseks: minu isiklik lemmik mullusest eesti kirjandusest on näiteks Toomas Haugi «Mööda Koidu tänavat».
Kui «Tallinna kaart» ilmus, siis hüüatasin, et see on Kausi parim raamat. Kui ilmus «Ma olen elus», ütlesin sedasama. Mõlemad raamatud näitavad, et olete küpsenud ja saanud meistriks. Kumb raamat on teil rohkem südames ja miks?
Ma ikka loodan, et meistriks saamine on alles algamas. Samuti ei oska üht raamatut teisele eelistada. «Ma olen elus» varjab endas mitut väga tähtsat paika: mu isa ja tema venna ehitatud mereäärset suvilat Vormsi saarel Förby külas, Aegviidu raudteejaama peahoonet, kus elasid mu emapoolsed vanavanemad, lisaks on siin näpuotsaga Käsmut. Muide, üks romaani algimpulsse oligi viibimine 2012. aasta suvel peaaegu inimtühjas Förbys.
Aga Tallinn on mu kodulinn, siin olen jalutanud maha tuhandeid kilomeetreid, vahetanud pilke kümnete tuhandete inimestega, sadu kordi oma lahkuvatele sõpradele pilguga järele lehvitanud.
«Ma olen elus» on intrigeeriv, sest see puudutab mitmeid sotsiaalseid, poliitilisi ja ka majandusteemasid. Raamatu teljeks on üks perekond, kolm põlvkonda, nende omavahelised suhted, suhted alkoholi, töö, armastuse, aga ka maa ja koduga. Kui nii võtta, siis on «Tallinna kaart» ja «Ma olen elus» sarnased, nende tegelased on seotud mingi kindla ruumiga, mis võib olla ka linnatänav või mets. Miks on teile oluline suhe/kiindumus mingisse kindlasse punkti?
Ma liigitan ennast selles küsimuses Mikita mesilaseks, minu maastik asub siin, sellel 45 000 ruutkilomeetril, mu mesipuu vahetus läheduses. Tunnen oma maastikuga isegi suuremat sidet kui oma keelega, pean ennast topograafiliseks kirjanikuks, ma ei saa üle ega ümber kohatundest ja ruumipoeetikast. Kodukoht on kahetine: välimine ja ajas muutuv ning sisemine, mida aeg suudab vähem puudutada. Kirjandus aitab märgata välimise maastiku ja sisemise maastiku erinevusi ja sarnasusi.
Suguvõsa loo kõrval muutis «Ma olen elus» minu silmis suureks hoopiski romaani toodud keskkonnateema, kuidas üks firma, millel on piisavalt kavalust ja raha, et osta tükkhaaval Eestimaa kokku ja muuta see paik ravimtaimede, täpsemini kummeli kasvulavaks, ainult et need taimed on muundatud ja seetõttu ohtlikud siinsele ökosüsteemile. Lisaks ollakse huvitatud siinsetest maavaradest, argilliidist… Kui ma romaani lugesin, siis tundus, et selline stsenaarium pole sugugi võimatu. Miks te tegelete selliste teemadega ja kui realistlik teile selline stsenaarium tundub?
Ikka kostab aeg-ajalt üleskutseid, et loomeinimesed peaksid rohkem poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel sõna võtma. Ma võtangi ja väga tõsiselt, aga teen seda üha vähem ajalehtede veergudel ja üha rohkem oma raamatutes.
Miks nii? Sest ajakirjandus eeldab teistsugust keelekasutust kui ilukirjandus ning ajakirjanduslik keel võib kergesti hakata mõjutama ilukirjanduslikku väljendust, aga mina püüaksin seda vältida. Pealegi lubab ilukirjandus kirjeldada probleeme teise nurga alt: otsest moraliseerimist on kergem vältida, samas saab astuda probleemile väga lähedale, otsekui asuks lugeja keset probleemi otsest ja vahetut ilmnemist. Tõsi, näiteks Andrei Hvostov on saavutanud lähedase efekti ka mõne artikliga, aga efekti saavutamiseks kasutas ta mitmeid ilukirjanduslikke võtteid.
Ma kirjutan oma raamatus ka poliitilistest mahhinatsioonidest. On imelik mõelda, et Eesti ühe suurema erakonna peasekretär on kohtus süüdi mõistetud, aga ükski kulm ei liigu. Mida sellise fakti valguses teha? Ma ei oska muud, kui väljendada oma sügavat nõustumatust häbivaba meelelaadiga, mitte seda maha vaikida.
Teie mainitud stsenaarium tundub mulle vägagi realistlik. Fosforiidi kaevandamine tundub Eesti majandusliku edu otsimise valguses pigem aja küsimus – kummaline viis ühendada patriotismi ja konkurentsivõimet. Aga mis puudutab romaanis kasutatavat maade müümise motiivi, siis sai see alguse ühest uudisest, mille kohaselt andis Ukraina oma territooriumist pikemaks ajaks Hiinale rendile umbes kolm miljonit hektarit põllumajandusmaad. Suurem osa Eestist mahuks sellele territooriumile ära. Muide, maa-ameti kodulehelt on võimalik vaadata, millisel hulgal on müüdud siinseid kinnistuid välisfirmadele.
Olete öelnud, et kirjandus on lugude jutustamine. Mis lugu te tahtsite oma raamatutega jutustada?
Tegelikult ongi üks romaani võlusid, et ma ei pea valima, millist lugu jutustada. Võin jutustada neid kõiki, võin anda ennast lugude teenistusse ja lasta neil otsekui ise liikuda, ise vahelduda, ise põimuda ja lahkneda, lasta neil oma ühisosa leida. Ma kirjutan lugusid ja jälgin neid samaaegselt kõrvalt. Romaan on erinevate vaatepunktide kunst.
«Ma olen elus» lugemisel on kogetud tõrkeid selle üsna kihilisse tegevustikku sisenemisel. Teos «käivitub» raskustega – seda mainisite teiegi oma arvustuses. Aga need raskused ongi tingitud loo iseloomust – erinevate vaatepunktide ja teemade rohkusest. Seda raamatut on raske lugeda muude asjade kõrvalt või vahelt.
Ma näen oma lugu justkui suure hulga haruteede kogumina, kus tükk aega paralleelselt jooksvad rajad siin-seal ühinema ja jälle lahknema hakkavad. Tekib samasugune efekt, nagu vaadates suurde jaama saabudes rongi aknast rööpapaari – kuidas sellesse libisevad ja sellest väljuvad teised rajad.
«Tallinna kaart» pakub samasugust vaatepunktide paljusust. Oli kummaline lugeda üht blogikommentaari, kus toriseti, et pole eriti huvitav lugeda neid Kausi isiklikke mälupilte. Kahtlesin korraks, et too blogija luges küll sootuks teist raamatut: «Tallinna kaardi» esimene miniatuur on jutustatud äsja sünnitanud naise vaatepunktist. Nii et kujutlus-, mitte mälupilt, teise vaatepunkti omandamine, teise pilguga vaatamine – üks kirjanduse suurimaid väärtusi. Empaatia harjutamine.
Mida tähendab teile lause «Ma olen elus»?
Mingil hetkel, kui olin näinud väga lähedalt elu peaaegu väljakannatamatut haprust, sain aru, et elust ei tasu imesid otsida, elu ise ongi ime. Eks ma ole nüüd püüdnud seda erineval moel väljendada. Minu ja mu sõprade ansamblil Jan Helsing on lugu «Sünnipäev», mille refräänis korratakse mõtet, et võib-olla on igal elamiseks antud päeval sünnipäeva potentsiaal ja tähendus, et võikski püüda elada iga päeva kui sünnipäeva, tähistada iga hetke.
See on muidugi võimatu, enamik elatud sekunditest läheb raisku, aga mulle tundub, et juba elu ja ime võrdsustamise mõte ise võib elamist intensiivsemaks muuta. Mulle tundub see olevat isegi omal moel eetiline lähtekoht: kui eeldada, et ka teised inimesed on samasugused, sama haprad ja kordumatud, siis väheneb tahtmine erinevate elude nüansse kahtluse alla seada, poliitilised ja sotsiaalsed seadistused on teisejärgulised, kui need ei muundu vägivallaks. Vägivald ongi oma olemuselt impulss, mis eirab elusolemise imet ning tõsiasja, et kõigil on võrdne õigus sellest imest osa saada.
Eelmisesse aastasse jääb teilt veel üks võimas töö, mis võib-olla isegi paneb teie kirjanikutöö kahvatuma: te kirjutasite kaks gümnaasiumiõpikut. Hullumeelselt suur ettevõtmine, eriti kui seda üksi teha. Kust te võtsite julguse?
Mitte julguse, vaid isegi omamoodi jultumuse. Arvan, et olen jõudnud oma elus teatud sõlmpunkti, kus ajus on paarikümne aasta jooksul loetud raamatutest moodustunud seoste võrgustik. Sellele turvavõrgule mu jultumus toetuski.
Mida õpikute tegemine teile õpetas?
Võimalust õppida. Elukestev õpe on mu elus igapäevane asi.
Õnnestus teil mõnd autorit või mõnd teost hoopis teises valguses näha?
Kindlasti. Ma näiteks ostsin soomekeelse «Ulysesse», sest eesti keeles on sellest võimalik lugeda ainult lõike, ning see tellis on varustatud valgustava kaassõna ja ohtrate kommentaaridega. Aga enamasti õnnestus mul juba olemasolevat valgust paremini paika sättida, asju endale senisest paremini valgustada. Õpiku kirjutamine andis põhjuse hulgaliselt häid teoseid uuesti üle lugeda. Ei kujuta ette paremat tööotsa, kui lamada verandal välivoodil ja lugeda Gailitit või Beckettit.
Aina sagedamini räägitakse, et lapsed ja noored ei loe. Kas see teadmine mõjutas teid õpikut koostades ja mis suunas?
Pigem mõjutas mind ähmane tunne, et ilukirjanduses ja selle mõistmises võivad hakata taanduma teatud jooned, mida ma väärtustan. Eelkõige see, et kirjanduses pole lõpuni õiget vaatekohta. Et kirjandus õpetab ühelt poolt ettevaatlikkust, meelelaadi, mis väldib lõplike ja üheste järelduste tegemist, aga samas ikkagi ka kirge järelduste otsimisel. Et kirjandus suunab süvenema: näiteks empaatia ja irooniameel, mida ma nii raamatute kui inimeste juures väga väärtustan, on lihtsalt süvenemise vahendid ja ilmingud.
Muide, igaüks, kes muretseb lugemise tuleviku pärast, saab ise olukorra lootustandvamaks muutmisel kaasa lüüa. Soovitan näiteks hakata lugema noorte tegijate e-väljaannet, mis kannab pealkirja Kaktus (https://kkaktus.wordpress.com/) või liituda Kaktuse Facebooki küljega.
Aprillis ilmuvas «20. sajandi kirjanduses» ja usutavasti ka «Uuemas kirjanduses», mis ilmub sügisel, on ühtede kaante vahel nii eesti kirjandus kui ka maailmakirjandus. Mulle tundub, et see on uuenduslik lähenemine, sest seni on tegemist olnud erinevate kursustega ja seetõttu vaadeldakse neid teineteisest sõltumatutena. Miks te otsustasite neid koos vaadelda?
See pole minu otsus, ma lähtusin raamidest, mis mulle anti. «Uuenduslikkus» tähendab mu silmis tegelikult kirjanduse rolli jätkuvat marginaliseerumist kooliprogrammides. Ülesanne oli omal moel sisyphoslik, mistõttu tundus humanistliku aspekti rõhutamine eriti olulisena. Kui pole ruumi kõigest olulisest rääkida, siis peab vähemalt leidma ruumi rääkida sellest, miks see kõik on nii oluline.
«20. sajandi kirjanduse» esimeses peatükis teete õpilastele selgeks, kes on rahvakirjanik, ja et on kirjanikud, keda armastavad kriitikud, kuid rahvas nende raamatuid nii väga ei loe. Miks see nii on? Sest kui vaadata ka eelmise aasta müüke ja kriitikute edetabeleid, siis need peaaegu ei kattu. Miks?
Niipalju selgituseks, et rahvakirjaniku peatükis, kus ma räägin lähemalt Lutsust ja Kivirähkist, lähtusin ideest, mille kohaselt sobivad nende autorite raamatud heaks sissejuhatuseks ilukirjanduse maailma. Sageli kuuleb ütlust, et «ega ma peale Kivirähki suurt midagi lugenud pole». Aga on ju nii palju eesti kirjanikke, kellel on Kivirähki loominguga ühest või teisest rakursist selge ühisosa – alustades Lutsust ja Tammsaarest ning lõpetades Vadi, Heinsaare, Kivastiku ja teistega.
Ma ei muretseks väga palju müügi pärast. Olgugi et küsimus «Kui paljud loevad?» on oluline, mängib mu jaoks mõnevõrra suuremat rolli küsimus «Kes loevad?». Peaasi, et loetaks tähelepanelikult, süvenenult. Samas on mul muidugi hea meel, et «Tallinna kaart» on juba mõnda aega läbi müüdud ning «Ma olen elus» hakkab ka poodidest tasapisi otsa saama.
Miks oleks hea olla rahvakirjanik?
Ma arvan teadvat, miks on hea olla lihtsalt kirjanik. Kirjandus on üks viis lugusid jutustada. Need lood ringlevad, muunduvad, ajavad nahka, segunevad ja leiavad uusi vorme, neid lugusid saab lõpmatult jagada ja paljundada.
Kirjanduse lood teeb eriliseks nende paratamatu seotus väga olulise suhtlusvahendiga, keelega – kirjandusest leiab loendamatu hulga jutustusviise, kuid keel seab neile kõigile raamid. Hea kirjandus järgib ja jälgib küll keele piire ja piirjooni, kuid ometi ka mängib nendega, nihutab neid siia-sinna, kirjandus keelitab ja peibutab keelest välja uusi võimalusi, nii et aeg-ajalt vilksatab keele vahelt tegelikkus. Sellised hetked on ühtaegu pimestavad ja valgustavad.
Kuhu edasi, mis on järgmised plaanid? Kas rahvakirjanikuks saamine?
Mul ilmub sügisel jutustus, mille pealkirjaks on «Tõrv». Tundub, et viisin selles teoses lõpule protsessi, mis algas romaani «Ma olen elus» kirjutamisega, kus ma ei tõuganud enam lugu tagant, vaid lugu tõukas tagant mind. Õpikute vahelt tõlkisin soome kirjaniku Tommi Kinnuse romaani «Nelja tee rist», mis ilmub varsti «Moodsa aja» sarjas. Praegu olen hakanud tasapisi kirjutama libretot Märt-Matis Lille uuele ooperile. Korraldan koos heade kaaslastega festivali HeadRead. Oleme hakanud bändiga uut materjali lindistama.
Nii et mul lihtsalt pole aega ega mahti rahvakirjanikuks hakata.
-------------------------------
RAAMATUD
Jan Kaus
«Ma olen elus»
Tuum
2014
-------------------------------
«Tallinna kaart»
Loomingu Raamatukogu
20/2014
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)