Ei tavalisele hipsterite sündipopile

Briti elektro-popparid Metronomy esinevad pühapäeval Tallinnas Foto: Metronomy

Metronomy on briti kvartett, kelle muusika ei järgi peavoolutrende. Sellegipoolest on neil õnnestunud võita Euroopas aasta albumi tiitleid ja hulganisti kuulajaid. Mis peamine, nende muusika on produtseeritud analoogvahenditega, mille esteetikat peegeldavad ka nende muusikavideod.  Metronomy viimase albumi «Love Letters» algaine on pärit kusagilt kujuteldavast ruumist ja võibolla isegi reaalsest elust, kus kohtuvad armastuskirjad, Motowni disko ja briti 70ndate psühhedeelia. Kuna 22. märtsil annab bänd Tallinnas Rock Cafes kontserdi, vestlesime telefoni teel pisut bändi peamehe ja visionääri Joseph Mountiga, et avada ansambli ja uue albumi tagamaid.

Kuna teeme intervjuu telefoni teel, on paslik küsida, kus te praegu olete.

Tegelikult olen praegu Püreneedes perekonnaga suusatamas ja puhkamas.

Mida te üldse Eestist ja eesti kultuurist teate?

Euu, mitte just eriti palju... (naerab) ...siiski, üks põhilisi asju, mida mina ja ilmselt enamik inimesi eestlastest teab, on 2002. aastal Tallinnas toimunud Eurovisiooni võistlus, kuid see on ka kõik. Aga räägi sina mulle, mida ma teadma peaksin...

Võibolla seda, et Eesti on geograafiliselt väga väike riik, siin elab 1,3 miljonit inimest, ning seda, et Eestit peetakse Euroopa IT-sektori laboratooriumiks – e-riik jne. Näiteks on Skype eestlaste välja mõeldud. Samas arvan, et kui Tallinna tulete ja siin ringi liigute, saate kindlasti parema ülevaate.

Kõlab paljulubavalt...

Milline on teie parim lapsepõlvemälestus, mis tänini jõudu annab, et minna edasi ja teha muusikat?

Üks eredaim mälestus on see, kui koolis käisin. Koolis tegeleti ka hobide ja teiste seesuguste asjadega – tavaliselt peeti selle all silmas jalgpalli või tennist vms. Ma mäletan gümnaasiumist sellist päeva, kui jalutasin läbi kooli ja nägin palju omavanuseid noori, kes tavaliste vaba aja veetmise viiside asemel mängisid hoopis löökriistu, ja see tundus eriti äge. See tundus juba sellepärast huvitav, et tegevuse alge oli kuidagi mitteformaalne, ja see köitis mind väga.

Metronomy viimane album «Love Letters» salvestati analoogstuudios kaheksarealisel lintmakil. Kas usute , et analooghelil ja -muusikal on inimese ajule samasugune mõju nagu analoogfotograafial? MIT teadlased on välja selgitanud, et analoogfotograafia salvestub inimeste pikaajalisse mällu, kuid digitaalne mitte.

Põhjus, miks see album analoogstuudios salvestatud on, peitub selles, et minu arvates annab see muusikale inimliku mõõtme, mida digitaalsed vahendid ei tee. Eks ta ole mõnes mõttes ka tagasi põhiväärtuste juurde minemine – nagu tehakse asju analoogfilmis, -fotograafias või -muusikas. Nii et muusika tegemine analoogvõtmes on tagasi juurte juurde minemine. Ma olen väga õnnelik, et meil õnnestus salvestada album just niimoodi; samas nõuab see väga palju erinevaid tehnikaid ja meetodeid, et üldse õppida analoogstuudios albumit salvestama.

«Love Letters» meenutab veidi briti 70ndate psühhedeelia ajastut (The Smoke, Syd Barrett, Beatles jne) kombineerituna rariteetse diskoga. Millist tagasisidet kuulajatelt saate ja kas see läheb üldse korda?

Kui olin noor ja hakkasin tähelepanelikumalt muusikat kuulama, pärines see minu vanemate plaadiriiulitelt ja koosnes peamiselt nende puberteediea lemmikmusast, nagu The Beatles, The Byrds, Rolling Stones või Motowni asjad. Eks sealt need mõjutused tulevad. Ma ei tahtnud teha musa, mis kõlaks nagu tavaline hipsterite sündipopp, seetõttu valisime teadlikult sellise suuna. Ma mõtlen, et tahtsime näidata, kuidas varasema muusika kogemus meid on mõjutanud. Kui ma poleks näiteks biitleid või Motowni asju kuulanud või näiteks Stevie Wonderi plaate, siis ma tõenäoliselt poleks ka sellist musa või üldse musa teinud. Arvan, et selle albumiga tahtsime neid mõjutusi tunnistada.

Mis lugu «Love Lettersi» albumi taga peitub ja miks on sellel ainult üks instrumentaalne pala «Boy Racers», mis meenutab James Murphy LCD Soundsystemit kombineerituna 80ndate läti space-diskogrupiga Zodiac?

Hmm, see on päris naljakas. Tihtipeale, kui lähed stuudiosse lindistama, on see, mis sellest lõpuks välja tuleb, totaalselt erinev sellest, mida alguses ette kujutasid. Ma arvan, et selle plaadi lugu peitub selles, et tahtsime teha vana kooli albumit, mis tõepoolest kõlaks nagu vana kool – oleks stiilide poolest laiapõhjaline jne. Ja lõpuks, kui kõik oli lindistatud, jäi meil sõelale kümme lugu, mis mõjusid koos väga hästi. See oli küll teistsugune õhustik, mida ma ette olin kujutanud, kuid hoidis kenasti selle albumi selgroogu koos. Selle selgroo lood või sõnad, vähemalt minu kogemuste põhjal, räägivad samuti sellest, et oled bändiga tuuril ja pidevalt perest eemal. See mõnes mõttes oligi sõnum, millest lugude salvestamisel lähtusin. Samas on see lugu alati muutuv, kui parasjagu albumi materjali salvestad.