Laibach - puhas Sloveenia kuld

Laibach Rock Cafes

FOTO: Viktor Burkivski

Tallinnas Rock Cafes esines 17. märtsil tähtis sloveenia indistriaal-grupeering Laibach, kes inspiratsiooni ammutanud totalitaarsetele režiimidele iseloomulikest suurejoonelistest propaganda-vaatemängudest. Kuulsat bändi oli vaatama tulnud vähem inimesi, kui ehk võinuks ja paljuski oli see ka olematu reklaamitöö tulemus.

Kontserdil käis suur Laibachi fänn, ansambli Forgotten Sunrise frontman Anders Melts:

«Kõik neli korda, mis Laibach me maal käinud on, on täiesti omal viisil erilised ja suurepärased. Eks nende pidev koosseisuline värskenemine omab muidugi suurt rolli selles ergas olemises. Sirge selg ja värske vaim on ju Laibachi lahutamatud osad.

Ma kohe meelega ei tšekanud tuuri varasemaid pleiliste, et oleks üllatusi ning neid ka tõesti oli. Ei juhtu just tihti, kus bänd alustab oma kontserti rahuliku 10-minutilise ja varem täiesti kuulmata looga («Olav Trygvasson Poem»). Järgnes kimp palu viimaselt albumilt «Spectre», mille vahele tulid järjest aina rohkem muiet näole kiskuvad vaherepliigid, mida ikka ju klišeedest kubisevad bändid nagu lindilt rahvale hõikavad.

Asja konks oli ainult selles, et Laibachil tulidki need lindilt ja olid sellised, et neil oli keel neid rahvale lastes mõlemas põses. Stiilis «Say ho! Say ho ho ho!», «You are the best audience!», «Show me your hands, show me your legs too!» jne. Puhas Sloveenia kuld. Poliitiliselt eba, kuid korrektse hoiaku tagatipuks veel ka «No Sieg Heils, please!», mis ajas lausa naerma. Oma vaikse ehitamisega sõitiski live sisse vahetult enne 10-minutilist vaheaega.

Korra oli hirm, et kas tõesti läbi, aga õnneks oli see vaid suitsu- ja metsapeatus. Lavale tagasi tulles oli vaib energilisem ja tuli järjest reipamat kraami viimaselt albumilt, kuid siis pauhh, kaver DAF'i loost «Alle Gegen Alle» ja filmi Iron Sky klippidega «B Mashina», mida poleks küll oodata julgenud. Visuaalid olid ka täpselt sellised nagu peab ja kogu lavaline hoiak vaoshoitud ning  väljapeetud. Samas polnud see teps mitte igav ega tuim, vaid just selline, mis endalgi vaadates/kuulates kõhu sisse sunnib tõmbama.

Kui viimane lugu finišisse jõudis, olin veendunud, et kohe pannakse AC/DC peale ja koju minek, sest eelmisel 3 korral nad küll end tagasi ei lasknud kutsuda. Etendus on etendus ja täitsa mõistetav, aga seekord juhtus see, mida oleks vaid unistada julgenud, härrad ja proua naasid lausa 2 korda veel tagasi, tehes ära ka Tanz Mit Laibachi, veel ühe loo albumilt WAT ning kirsiks vana hea saksa keelde tõlgitud versiooni Opuse loost «Life Is Life» .

Kahju, et Laibachi kirjaga seep nänniletist ostmata jäi, aga äkki ongi parem mitte nii häid mälestusi maha pesta.»

Vaata ka videolõiku Laibachi Tallinna kontserdist

Tagasi üles