/nginx/o/2015/03/18/3883425t1h4f62.jpg)
ARVUSTUS
Carlos Ruiz Zafón «Marina»
Tõlkinud Kai Aareleid
Varrak 2014
Tellijale
Ruiz Zafón — kurikaval alkeemik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb välja, et leidub veel raamatuid, mis minus poisikeselikku õhinat ja naiivseid unistusi äratavad. Just nagu aastaid tagasi, kui omal ajal külaraamatukogust laenutatud G. Treaseʼi «Saladuse võtit» või A. Lindgreni «Meisterdetektiiv Blomkvisti» lugesin. Soovisin siis ikka, et elu oleks ohtlik seiklus ja et minu kõrval oleks salapärane tütarlaps, keda alailma päästa tuleb. Tegelikkus oli muidugi teine – olin tavaline tatise ninaga poisinolk sovetlikus külaühiskonnas, kus elu kulges enamasti peedivagude ja kartulimaa vahel. Hilisemaski elus jäin pigem alalhoidlikuks. Salasepitsused ja kahevõitlused toimusid endiselt vaid raamatute kahemõõtmelises maailmas ja sestap olen oma elu ja tervisega tõeliselt riskinud vaid fiktsionaalsel tasandil, tugitoolis raamatu taga lösutades. Ruiz Zafón «Marina» sundis aga taas kujutluslikku mõõka haarama ja kurjamite päid raiuma. Vaatamata sellele, et selg valutas kogu lugemise ajal väljakannatamatult ja silmad kippusid väsimusest uduseks.