Ruiz Zafón — kurikaval alkeemik

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Ott Kilusk
Copy
Carlos Ruiz Zafon «Marina». Tõlkinud Kai Aareleid. Varrak 2014, 208
Carlos Ruiz Zafon «Marina». Tõlkinud Kai Aareleid. Varrak 2014, 208 Foto: Raamat

ARVUSTUS

Carlos Ruiz Zafón «Marina»

Tõlkinud Kai Aareleid

Varrak 2014

Tuleb välja, et leidub veel raamatuid, mis minus poisikeselikku õhinat ja naiivseid unistusi äratavad. Just nagu aastaid tagasi, kui omal ajal külaraamatukogust laenutatud G. Treaseʼi «Saladuse võtit» või A. Lindgreni «Meisterdetektiiv Blomkvisti» lugesin. Soovisin siis ikka, et elu oleks ohtlik seiklus ja et minu kõrval oleks salapärane tütarlaps, keda alailma päästa tuleb. Tegelikkus oli muidugi teine – olin tavaline tatise ninaga poisinolk sovetlikus külaühiskonnas, kus elu kulges enamasti peedivagude ja kartulimaa vahel. Hilisemaski elus jäin pigem alalhoidlikuks. Salasepitsused ja kahevõitlused toimusid endiselt vaid raamatute kahemõõtmelises maailmas ja sestap olen oma elu ja tervisega tõeliselt riskinud vaid fiktsionaalsel tasandil, tugitoolis raamatu taga lösutades. Ruiz Zafón «Marina» sundis aga taas kujutluslikku mõõka haarama ja kurjamite päid raiuma. Vaatamata sellele, et selg valutas kogu lugemise ajal väljakannatamatult ja silmad kippusid väsimusest uduseks.

Los Angeleses resideeriv hispaania päritolu kirjanik Carlos Ruiz Zafón kuulub raamatute müüki ja tõlkeid silmas pidades kolme edukaima kirjaniku hulka oma kodumaal. Meilegi pole ta tundmatu ning nii mõnigi blogi ja arvustus märgib tema teoste «Ingli mäng» ja «Tuule vari» head vastuvõttu eesti lugejate hulgas. Ühinen minagi siinkohal kõigi heasoovlike lugejatega, nentimaks, et Ruiz Zafón loominguga tutvumine sugugi mööda külgi maha ei jookse. Räägitakse sedagi, et Ruiz Zafón tuleb manustada ettevaatlikult, väikeste osakeste kaupa, et üledoos jalust maha ei lööks.

Tagasi üles