Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/03/19/3884703t1ha4cb.jpg)
Toomas Vint
"Mõned kummalised naised"
Tulikiri 2014, 248 lk
Janusest on teada seda, et ta oli kahe näoga Rooma väravate ja alguste jumalus, kes Ovidiuse kalendrilugude («Fasti») järgi «ainsana taevastest võis näha oma selga». Kahe, kuklati seotud näo kõrval on teda kujutatud ka neljanäolisena. Igal juhul sümboliseerib Janus üleminekuid näivustest tegelikkusesse, määratletusest aimustesse. Nõnda on siis temas peidus vembumeeski ja 17. sajandi nõiakunsti entsüklopeedias («Ars Goetia») tuntaksegi teda Bifronsi nime all ühe deemonina. Veel üks tuletis Janusest võib aga olla ka Skandinaavia mütoloogias Bifröst, vikerkaarest sild, mille üle jumalad käisid edasi-tagasi.