Holograaf. Toomas Vint – meie kahe palgega Janus

Toomas Vint "Mõned kummalised naised"

FOTO: Raamat

Toomas Vint

"Mõned kummalised naised"

Tulikiri 2014, 248 lk

Tellijale

Janusest on teada seda, et ta oli kahe näoga Rooma väravate ja alguste jumalus, kes Ovidiuse kalendrilugude («Fasti») järgi «ainsana taevastest võis näha oma selga». Kahe, kuklati seotud näo kõrval on teda kujutatud ka neljanäolisena. Igal juhul sümboliseerib Janus üleminekuid näivustest tegelikkusesse, määratletusest aimustesse. Nõnda on siis temas peidus vembumeeski ja 17. sajandi nõiakunsti entsüklopeedias («Ars Goetia») tuntaksegi teda Bifronsi nime all ühe deemonina. Veel üks tuletis Janusest võib aga olla ka Skandinaavia mütoloogias Bifröst, vikerkaarest sild, mille üle jumalad käisid edasi-tagasi.

See kujund näib olevat asjakohane, kui vaadelda Toomas Vindi loomingut (maale ja kirjandust) ühes tervikus, mida manifesteerib ka viimati, Vindi kahekümne neljanda raamatuna ilmunud  novellikogu «Mõned kummalised naised» (2014).

Tagasi üles