Peeter Rebane teeb edaspidi ainult filme

«Tashi Delek!». Foto: Priit Rebane

Ärimehena tuntud Peeter Rebane on filmitegemise tõsiselt käsile võtnud – nii tõsiselt, et muuks enam tahtmist ega aega ei jää.

Reedest on siinsetel kinoekraanidel tema tunnine dokumentaalfilm «Tashi Delek!», mis jutustab elu teelahkmel seisvast tiibeti noorukist, kes peab valima vaimuliku ja ilmaliku elu vahel.

Võimalik, et juba sel suvel hakkab Rebane filmima ka oma esimest pikka mängufilmi - keelatud armastuse lugu 1970ndate Nõukogude õhuväes.

Vikipeedia kirjutab, et Peeter Rebane on kõigepealt Eesti filmirežissöör, seejärel produtsent ja alles siis ettevõtja. Kas see järjekord on õige? Või on film ikkagi ainult üks kena väike hobi?

Film on praegu minu peamine huvi ja ainuke töö. BDG asjadel hoian ainult kord kvartalis nõukogu koosolekutel silma peal. Huvi filminduse vastu algas tegelikult juba kooliajal, aga siis tulid ellu teised eesmärgid ja põnevad plaanid. Seejuures sai ju aastaid filme levitatud ning kino peetud. Pea seitsme aasta eest läksin aga tagasi filmikooli (Rebane õppis filmindust Lõuna-Kalifornia ülikoolis – T.T) ja lavastasin oma esimese lühifilmikese («Armastusest hoolimata» - T.T).

Kas vastab tõele, et «Tashi Delek!» sündis peaaegu et juhuslikult?

Jah, see on üks põnev lugu, sest meil ei olnud tõesti mitte kunagi plaanis seda filmi teha. Tashi lugu tuli ise meie juurde. Nimelt lõpetasime kaks aastat tagasi jaanuaris ühe reklaamfilmi võtted Ameerikas ning olin just teel Sundance’i filmifestivalile, kui Brasiilia helilooja ja hea sõber Eduardo Agni saatis mulle Nepaalist meili, et Peeter, sa pead siia tulema, see on nii eriline koht.

Mõeldud-tehtud ja olingi kahe päeva pärast juba teel Pema Tsali budistliku kloostri poole. Kloostrist lahkudes võttis kloostriülem mul käest kinni ja kutsus tagasi munkade uusaastatantse filmima. Naasime koos venna Priiduga juba kuu aja pärast ning siis tekkis ka esimene mõte, et kunagi võiks Mustangi tagasi tulla ja dokumenteerida seda põnevat ja suhteliselt avastamata kultuuri.

Keelatud Kuningriigi piirid avati ju välismaalastele alles paarkümmend aastat tagasi ning piirkonda külastab eriloaga vaid paar tuhat inimest aastas. Lõpliku tõuke selle filmi tegemiseks sain aga dalai laama oraaklilt, kes meie spontaansel kohtumisel Prantsusmaal avaldas arvamust, kui oluline oleks seda filmi teha.

Mida tähendab selle pealkiri?

«Tashi delek» on tiibeti keeles tervitus, mida kasutatakse nii üksteisega kohtudes kui lahku minnes. Umbkaudne tõlge oleks «Kõike head». Tashi on ka meie peategelase nimi, aga see ja filmi pealkiri ei ole tegelikult otseselt seotud.

Tashi on 17-aastane Tiibeti budistliku kloostri munk. Vanemad saatsid ta juba 6-aastaselt kloostrisse ning nüüd seisab tal ees raske otsus: kas pühendada oma elu mungana budismi, vana kultuuri ja traditsioonide edasikandmisele või lahkuda kloostrist ja teostada oma unistused?

Filmis jälgime Tashit tema teekonnal kloostrist koju isa juurde läbi Himaalaja mäestiku ning kohtame selle iidse Mustangi ehk Lo kuningriigi elanikke. Näeme Tashi silmade kaudu ühe kõige paremini säilinud Tiibeti kultuuri olevikku, minevikku ja tulevikku.

Tiibetist ja tiibeti munkadest on vändatud hulgaliselt dokumentaalfilme. Mille poolest on teie lugu eriline?

Tiibetis on palju tehtud n-ö ideoloogilisi filme, mis kas propageerivad budismi või püüavad meile moraali lugeda. Meie film seda ei tee. See on esimene ja suurim erinevus. Meid ei huvitanud mitte niivõrd budismi olemus, kuivõrd ühe noore buda munga elu selles omapärases kultuuriruumis. Me ei püüa budismi ülistada või maha teha, vaid näidata elu Mustangis võimalikult reaalselt - sellisena, nagu me seda kogesime.

Kindlasti erineb meie film ka selle poolest, et läksime filmima ilma ette teadmata, millest meie lugu täpselt räägib, kuhu ta vaataja viib. See sündis sada protsenti iseeneslikult.

Võtted nelja kilomeetri kõrgusel Himaalaja mäestikus olid füüsiliselt ülirasked, aga sealne loodus ja inimesed on fantastilised ja omanäolised. Usun, et «Tashi Delek!» on põnev vaadata kõigil, keda huvitavad maailma kultuurid, reisimine või lihtsalt ühe poisi täiskasvanuks saamise lugu. Praegu Mustangi kultuuri ees seisvates dilemmades on samas üllatavalt palju universaalset ja ühist ka meie enda rahva ja kultuuri ees seisvate küsimustega.

Maailma suurimast ühisrahastusplatvormist Kickstarter kogusite järeltootmiseks 22 000 dollarit, öeldes, et kuni selle hetkeni maksite tegemise omast taskust kinni. Milliseks see vahekord lõpuks kujunes?

Alustasime tõesti filmimist omast taskust, sest tundsime, et see on millegi poolest vajalik ja oluline lugu. Väga suureks abiks olid Eesti Filmi Instituudi ja kultuurkapitali toetused, mis moodustasid olulise osa eelarvest. Arvestades ka Kickstarterit jäi meie enda panuseks seega natuke alla poole filmi eelarvest.

Oluline on märkida, et meeskond töötas seejuures vaid minimaalsete otseste kulude eest, ilma tavapärast palka küsimata. «Tashi Delek!» on minu teada ka esimene edukas Eesti filmiprojekt Kickstarteris ning oleme tänulikud kõigile, kes otsustasid Tashi loo valmimisse panustada.

Mis edasi saab?

Hetkel valmistan ette kaht mängufilmi. Esimene neist on lugu keelatud armastusest 1970ndate Nõukogude õhuväes («Roman») ja teine räägib eestlastest paadipõgenike hulljulgest merereisist, mis algas 1944. aasta septembrikuus («Viis senti vabadusele»).

Tegeleme koos Briti produtsendiga «Romani» osatäitjate valikuga: mitu noort USA ja Inglismaa näitlejat loevad hetkel käsikirja. Kui kõik hästi läheb, plaanime juba sel suvel võttesse minna, et järgmisel aastal sellega välja tulla. Samas ei tea filminduses kunagi, millal reaalselt kõik tähed joonduvad.

Minu selge prioriteet mängufilmide vallas on jutustada eesti lugusid, aga inglise keeles, nii et need oleksid universaalselt mõistetavad ka teistes kultuuriruumides.

«Tashi Delek!» linastub 20. märtsist Tallinna kinodes Artis ja Sõprus ning alates aprillist ka teistes Eesti linnades