Kas robot on seksikas?

«Ex_Machina», 2015

Režissöör Alex Garland, osades Oscar Isaac, Domhnall Gleeson, Alica Vikander

Alex Garland on äärmiselt minimalistlike vahendite ja Hollywoodi kohta tagasihoidliku eelarvega (vaid 20 miljonit dollarit) valmistanud sügava ja mitmekihilise filmi, mis uurib inimlikkust.

Viimastel aastatel oleme näinud plejaadi robotifilme («Chappie», «Automata», «Temake», «Robot ja Frank» ja paljud teised), mis ühel või teisel moel uurivad inimese ning inimesekujulise masina suhteid ja tegelevad tehisintellekti (TI) probleemidega. Filmi «Ex_Machina» võib neist kõige sügavamaks ja mõtlemapanevamaks pidada.

Filmis võidab noor lootustandev programmeerija Caleb (Domhnall Gleeson) unistuste auhinna – tal avaneb võimalus veeta nädal multimiljonärist geeniuse Nathani (Oscar Isaac) häärberis. Nathan teeb noormehele ettepaneku osaleda eksperdina Turingi testis, et selgitada, kas tema saladuskatte all ehitatud robot Ava (Alica Vikander) omab tõesti tehisintellekti või on tegemist lihtsalt kavala programmiga. Õige pea hakkab selguma, et eluvõõras Caleb ei ole mitte eksperimentaator, vaid katsejänes.

Turingi testi sõnastas matemaatik Alan Turing tehisintellekti tuvastamiseks. Test seisneb selles, et inimene, kes vestleb kirjalikult teises toas oleva inimese/masinaga, ei suuda otsustada, kumb on tema partner. Filmis tehakse asi Calebile keerulisemaks, sest lisaks vestlusele ta ka näeb Avat, kellele on antud õrna ja haavatava tütarlapse vorm – tõsi küll, kohati läbipaistev, nii et läbi kõhunaha on selgelt näha, mis ta tiksuma paneb. Küllap on lihtsam pidada mõistuslikuks endasarnast, ehkki TI suhtlusvahendid võivad olla ka monitor ja klaviatuur, mitte kaardus ripsmed ning armas suuke.

Filmis esitataksegi küsimus, miks andis misantroobist Nathan oma loomingule inimkuju. Sama hästi võiks tehismõistus paikneda ju hallis kastis. Põhjendus, millele Nathan ja Caleb arutelu käigus jõuavad, ei veena. (Küll aga võib vaataja aimata tegelikku põhjust Nathani käitumisest).

Singulaarsuse teooria järgi on tehismõistuse tekkega saabunud transhumanism, st lõpeb inimkond ja tema kultuur. Me ei suuda TI motiive ja tegutsemist mõista rohkem kui angooraküülik sisepõlemismootorit. Nathan õigustab robotile rindade ja vagiina monteerimist sellega, et kogu loodus on suguliselt determineeritud, seega peaks olema seda ka teine mõistusega olend peale inimese. Siin ongi loogiline viga: TI on ju tehislik, seega puudub vajadus sellele lisada füsioloogilisi protsesse. Niisuguseid uperpalle, kus räägitakse üht, kui vaataja märkab sündmuste arengus vasturääkivust, on terve film täis ning see teebki Garlandi teose heaks.

Kui alguses ähvardab oht, et meile etendatakse muinasjuttu, kus vapper rüütel päästab printsessi kurja võluri käest, siis hägustab Garland pilti ühe tähenduskihi teise peale laotamisega. Jääb vaataja hooleks, kui sügavale ta oma pilgu teravustab ning mis tema jaoks kinost väljudes olulisena meelde jääb.

Aistiva ja ennast teadvustava olendi loomise puhul ei saa mööda looja vastutusest. Filmist võib aru saada, et Nathani labor, kus ta ihuüksi tegutseb, asub vähemalt Hiiumaa mõõtu maavalduses ja sama suur on ka tema ego. Üsna filmi alguses võrdleb ta end jumalaga. Hiljem jumalatelt tule varastanud Prometheusega. Arvestades, et ühtlasi on ta ka alkohoolik, saab maksa nokkimine siin mõnusa kõrvalmeki. Selliseid väikesi vimkasid on filmis ohtrasti.

Lõpuks taandub kogu küsimus sellelesamale, millega tegeles Ridley Scotti «Blade Runner»: kas tehislikud teadvuslikud olendid suudavad kiinduda orgaanilisse olendisse. Armastusevärk on meile selleks sisse ehitatud, et me liigina välja ei sureks. Mõistus, mis ei sõltu sellest pehmest ja vedelikuvahetust nõudvast paljunemissüsteemist, oskab meie konstruktsioonilist nõrkust enda huvides ära kasutada. Aga milliseks oleks Calebi ja Ava liin kujunenud siis, kui viimane olekski olnud vaid arvuti? Kummal on rohkem õigusi, kas mõistusel, mis on inimsarnases kehas, või samal mõistusel «hallis kastis»?

Kogu filmi tegevustik toimub Stanely Kubricku väärilises kõrgläikeni poleeritud steriilses keskkonnas, kus tegutseb vaid neli näitlejat. Nende nappide vahenditega hoiab Garland vaatajat 108 minutit pinges ja annab koju kaasa kõvasti mõtteainet.