Kuritegeliku muusikatööstuse suur skeemitaja

Briti folk-lauljatar Vashti Bunyan annab kontserdi 27.märtsil Mustpeade Majas Foto: musictimes.com

Cool mees. Ülehomme algava Tallinn Music Weeki üks esinejatest on mänedžer ja kirjanik Simon Napier-Bell. Tema karjäär muusikatööstuses võtab kokku peaaegu kogu Briti pop-muusika ajaloo. Ta on, nagu noored inimesed ütlevad, leezh. Väga värvikas karakter.

Alustas ta muusikuna 1950ndatel Johnny Dankworthi Big Bandist, oli üks selline. Muusiku leib väga ei sobinud. Siis oli ta osaline Dusty Springfieldi hiti «You Don’t Have To Say You Love Me» kirjutamisel, mis on talle hiljemgi, kui mänedžeritöös pole nii hästi läinud, väikese kopika kotti kukutanud.

Mänedžerina alustas ta 1960ndate keskel ansambli Yardbirds muusikatööstuse ustest sisse lükkamist ja tegi seda edukalt. Yardbirdist muide sai alguse kahe suure rockkitarristi, Jimmy Page’i ja Jeff Becki karjäär. Sealt edasi tuli Napier-Belli ellu rockstaaridest üks magnetilisemaid, Marc Bolan, keda ta manageeris enne T.Rexi aega.

«Kas sa hakkad mu mänedžeriks?» küsis Bolan Napier-Bellilt ja lükkas talle keele suhu. Niimoodi kirjutavad rockiajaloo kroonikad nende kahe koostöö sünnist. Kuna need kroonikad on sageli kuulujuttudega läbi tikitud, siis me ei tea, on see tõsi.

1985ndal viis ta tol ajal populaarse George Michaelist ja Andrew Ridgeleyst koosnenud duo Wham! esimese lääne popartistina Hiinasse. Sellega kaasnes skeem, mida nimetatakse hiilgavaks. Samal ajal tahtis Hiinasse minna ka Queen. Kes keda, kas kuulus Queen või hiinlaste jaoks mittemidagiütlev Wham!? Napier-Bell tegi nii, et läks Wham!. Üks võte oli selline: Napier-Bell näitas hiina asjapulkadele kahte pilti.

Ühe peal võis näha korralikke keskklassist pärit taltsaid Wham!-i fänne ja teisel talle omaste suurejooneliste poosidega Freddie Mercuryt. Jah, kuna esimees Mao armastas toonitada, et popmuusika viib narkootikumide, homoseksuaalsuse ja muu ühiskonda lagundavate nähtusteni, see vigur töötas.

Ka on ta mitme tähelepanuväärse raamatu autor, millest viimane, möödunud aastal ilmunud «Ta-Ra-Ra-Ra-Boom-De-Ay» kõneleb populaarse muusika ajaloost äri poole pealt vaadatuna – plaadikompaniide, mänedžeride, advokaatide, õiguste omajate ja muude susserdajate ja vusserdajate vaatenurgast.

-Kõigepealt tahaksin öelda, et tõesti suurepärane raamat on, mida lugesin. Selline raamat, et ei saa käest panna. Kaua te seda kirjutasite?

Rõõm kuulda! Kolm aastat kokku, kaks aastat võttis aega uurimistöö ja umbes aasta kirjutasin.

-Milline kirjutaja te olete? Kas selline, et uurite ja puurite raamatukogus iga fakti või eelistate pigem kujutlusvõimele voli anda?

Mulle on tehtud selle raamatu puhul ka etteheiteid, et kõik faktid pole täpsed. Ma ise ei pea faktitäpsust väga tähtsaks, sest ma ei ole ajakirjanik. Samas ei meeldi mulle asju ka välja mõelda, mulle ei meeldi fiktsiooni kirjutada. Nii et selline vahepealne kirjutaja. Arvan, et ei lähemas ega võib-olla ka pikemas tulevikus ma enam sellise raamatu kirjutamist ette ei võta. Enda kogemuste põhjal on ikka parem kirjutada. Mulle endale ongi seniajani enda raamatutest kõige rohkem meeldinud see Wham!-i raamat («I’m Coming To Take You To Lunch», mis räägib Wham!-i Hiinasse viimisest – J. A.), et tulevikus tahaks ka midagi enda elust kirjutada. Enda elust on hea kirjutada (naerab).

-Te olete pidanud ja peate mitut ametit, ent eelkõige räägitakse teist ikka kui mänedžerist, kui legendaarsest rockimänedžerist. Lugesin kuskilt, et noorukina tahtsite kirjanikuks saada.

Ega ma täpselt ei teadnud, mida ma tahan. Mänedžer sai minust seetõttu, kuna jõudsin arusaamisele, et ma pole eriti ambitsioonikas. Artistidel peab ikka ambitsiooni olema, nad peavad tahtma olla suuremad kui elu, muud varianti neil pole. Minul sellist soovi polnud. Aga mänedžeriks olemine vähemalt minu puhul ja paljude teiste puhul oli olla filter artisti ja plaadifirmade vahel. See oli võitlus plaadifirmadega. Plaadifirmad tahtsid artisti alati nöörida ja sinu ülesanne oli siis mitte lasta sel sündida. Enamasti see ikka sündis, aga vähemalt mitte ilma võitluseta.

-Teie raamatu alapealkiri on «The Dodgy Business of Popular Music», mis siis tõlkes tähendab midagi sellist, nagu kahtlane äri. Kas muusikaäri on olemuslikult kahtlasem kui mõni muu äri?

Arvan küll. Muusikaäri ongi olemuslikult kuritegelik. Muusikatööstus on alati olnud altkäemaksutööstus. Sellega võideldakse, kuid see võtab alati uued vormid. Olid ajad, mil iga plaadiga, mis raadiotesse lähetati, oli kaasas natuke raha. See oli iseenesestmõistetav. Selle vastu püüti võidelda kasvõi näiteks nii, et tehti TOP 40 pleilistidega jaamad, kus DJ enam ei otsustanud, mis muusikat tuleb. Aga siis liikus asi lihtsalt tase kõrgemale, keegi ju ikka otsustab, mida mängitakse. Sellepärast sobib mulle mu praegune elukoht Tai, ka siin ei saa ilma altkäemaksuta midagi. Tunnen end siin väga koduselt (naerab).

-Te räägite, et artist peab tahtma olla suurem kui elu, enesetapu ääreni ambitsioonikas, egoistlik jne. Mulle kohati tundub, et tänapäeval on tavalisus justkui positiivne omadus. Ta on nii tavaline, ta on nii üks meie hulgast, nii jalad maa peal, selline oma poiss.

Mingis mõttes on teil õigus. Samas, meil on ju ka Paris Hiltonid ja Kim Kardashianid jne, kes pole väga ühed meie seast.

Jah, eks selline viimastel aegadel tööstuses domineerinud talendiotsingusaate formaat, kus tõepoolest ongi võimalik staari sündi vahetult näha, annab sellesse ka oma tugeva osa. Mulle üldiselt ei meeldi rääkida, et küll vanasti oli ikka parem, aga mis puudutab 60ndaid-70ndaid muusikatööstuse koha pealt, siis sel ajal tegutsesid nutikad ärimehed, kes päriselt ka armastasid seda, millega nad tegelesid. Nüüd, mulle tundub, on seda kas vähem või pole üldse. Mis veel tänapäeval on huvitav, et kõik teavad, kuidas see tööstus töötab. Olid ajad, kui sind manipuleeriti, sa olid objekt, kuid ei teadnud sellest midagi. Nüüd kõik enam-vähem teavad, et neid manipuleeritakse, aga see käib asja juurde.  

-Mainisite Kim Kardashiani, mida te tema abikaasast Kanye Westist arvate, kes püüab ühena vähestest tänapäeval suurelt mõelda, liikudes sageli naeruväärsuse piiril või üle selle?

Ma ei oskagi öelda. Ma ei saagi aru, mis tegelane ta on. Raske on tänapäeval öelda, mis keegi on, kuna muusikatööstuses toimuvad asjad nii kiiresti. Ei anta aega atra seada ja oma karakterit kujundada. Teine asi on veel see, et praegu toimetab muusikatööstus väga optimaalselt, raskete ja ebatavaliste karakteritega väga ei tegeleta, nendega on keeruline toime tulla, neid kontrollida. Asjad peavad kulgema lihtsalt, sujuvalt, ekstsessivabalt ja niimoodi, nagu lepingus on kirjas. Võib-olla sellepärast öeldaksegi, et on nii palju tavalisi staare.

-Teie raamat lõpeb peatükiga striimimisest kui kõige viimasest muusika vahendamise viisist. Kuidas te ise eelistate muusikat kuulata?

Ma kusjuures armastan raadiot kuulata, kui just muusikat on vaja. Raadio puhul on lihtne, keegi teeb su eest muusika valimise töö ära. Samas muidugi peab teadma, millist raadiot kuulata. Hea on ka, kui DJ ega keegi seal vahepeal juttu ei räägi. Sellised asjad on üldiselt kurnavad. Plaate ma eriti ei osta ega kogu.

-Praegu olete te Sinead O’Connori mänedžer. Tema vist on keeruline karakter. Kuidas teie koostöö algas?

Sinead otsis Facebookis endale mänedžeri. Võtsime ühendust ja asjad klappisid. Sineadil ongi just pikem turnee tulemas. Millegipärast arvatakse, et Sinead on inimesena kuidagi raske või temaga on keeruline koostööd teha. See ei vasta kuidagimoodi tõele. Kohe-kohe ilmub tal ka raamat, memuaarid. Suurepärane raamat minu meelest. Sinead O’Connor on osutunud ka väga andekaks kirjutaks, mis ei pane ka imestama, sest iirlased ongi head kirjanikud.

-Boks 1

Simon Napier-Bell (s 1939)

produtsent, mänedžer, helilooja, kirjanik

nelja muusikatööstusest rääkiva bestselleri autor

olnud bändide Yardbirds, Japan, Wham!, Ultravox jne mänedžer

praegu toodab Las Vegases ka rockshow’d «Raiding The Rock Vault» ning tegutseb mänedžeri ja muusikaäri konsultandina

Tallinnas esineb Napier-Bell Tallinn Music Weeki konverentsi raames 27. märtsil kell 16.00 ning 28. märtsil kell 13.30 intervjueerib teda Mojo ajakirjanik Kieron Tyler.

-Boks 2

Tallinn Music Week 2015

Seitsmendat korda toimuval showcase-festivalil esineb sel korral 209 artisti Eestist ja mujalt (üks peaesinejatest folgi suurkuju Vashti Bunyan).

Konverentsi peaesinejateks on ansambli The Slits liige ja menuautor Viv Albertine, mänedžer Simon Napier-Bell jt.

Lisaks paljudele tasuta ja tasulistele kontsertidele toimuvad ka üritused, kus saab kuulata vestlusi erinevatel muusikat puudutavatel teemadel, tutvuda kunsti ja maitsva toiduga. TMW Kunst on muide esmakordselt festivali kavas.

Peetakse maha esimene klassikalise muusika reiv Põhja- ja Baltimaades. Kuidas see oksüümoronliku olekuga sündmus on, saab näha, kuulda ja kogeda 27. märtsil Kultuurikatlas. «Tüdinuna süvamuusika kinnistunud tarbimismustrist – uhketest kontserdisaalidest täis istmeile naelutatud snoobe –, on ürituse korraldaja Brendan Walsh võtnud nõuks tõestada, et klassikalisest muusikast võib lisaks intellektuaalsele väljakutsele leida ka vitaalset vunki. Enamgi veel – selle saatel saab tantsida!» on kirjutatud sündmuse tutvustuses.