Kontsert, mis ka kontsert oli

Metronomy annab Tallinnas kuuma

FOTO: Risto Kozer

Möödunud pühapäev oli Eesti rahva jaoks märkimisväärne päev, sest Tallinnas andis kontserdi briti ansambel Metronomy. Kuna ansambli viimase albumi “Love Lettersi” muusikaline ja visuaalne esteetika räägib teatud mõttes 70ndate keeles (albumikaane stilistika ja kirjatüüp) võib võrdluseks tuua sama ajastu The Beatlesi ja Sly And The Family Stone’i albumid, sest samavõrd ikooniline ansambel Metronomy tänapäeva kontekstis on. Mõnedel puhkudel on ansamblit žanrliselt isegi nu-ravei Parliamentiks tituleeritud, samas tundub selline sildistamine  pigem edevale popkultuurile omase tiitlite kleepimisena.

Neid oli soojendama kutsutud kohalik funki-laulik Kali Briis Band, keda muuseas mõned Metronomy liikmed rõdult huviga jälgisid. Loomulikult kasutavad mõlemad bändid enda loomingus analoogseid instrumente, mistõttu hindas näiteks Metronomy Gbenga Adelekan Alan Oloneni basskitarri mängimise oskuseid, sest mõlemad just samadel positsioonidel ansamblites gruuvivad.

Võibolla ei oska seda mõned huvilised hinnata ja tähele panna, kuid Kali Briis Bandi (edaspidi KBB) esinemise ajal oli kogu Metromony tehnika ja lavakujundus juba installeeritud, kuid pillid veel mustade katete all ja individuaalselt kontroillimata. Tähendab, et sellel hetkel, kui KBB esines, kasutati veel kohalikke triviaalseid sini-puna-kollaseid lavavalgusteid, mida igas Eesti klubis tüütult palju kohata võib. Kuid peale KBB lõpetamist hakkasid lavaasjad teatraalselt muutuma. Seda muutust võis metafoorses mõttes võrrelda Andrus Kivirähki “Eesti Matusega”, kuhu James Turrelli ja Dan Flavini futuristlikku briti 70ndate teleseriaali valguskujunduse esteetikat integreeritud oli.

Näiteks mängiti heli- ja instrumentide kontrollimise ajal vahetäiteks nii Sly And The Family Stonei parimaid palu, kui ka The Beatlesi albumit “Magical Mystery Tour“, mis tõenäoliselt oli ansambli peamehe Joseph Mounti soov. Võib kohe ära mainida, et selles bändis ei investeerita mitte ainult instrumentidesse, muusikasse ja kostüümidesse, vaid ka esteetilisse ja terviklikku lavakujundusse, mis peaks pileti hinna üle virisenud kuulajatele loodetavasti põhjendatud vastuse andma.

Metronomy LED-tehnoloogial baseeruuva lavadentiteedi ihuautor on Ed Warren (Next Level Lights), kes muuseas on disaininud ka The XXi, Ghostpoeti  , The Strokesi jne lava. Ise on ta enda töö kohta öelnud: “olen Metronomyga üle kümne aasta koos töötanud ja see on keeruline olnud, kuid samas pole see kunagi nagu tavaline töö olnud. Mitte ühegi teise bändi muusika ja esteetika pole olnud lihtsamini ja sama rahuldatavate tulemustena tõlgendatav nende omana. Nad pole kunagi raha kulutamise osas vastumeelsust üles näidanud, kui asi puudutab millegi erilise loomist, mis tõepoolest ka seda väärt on. Olen õnnelik, et sain nendega kogu “Love Lettersi” tuuriaasta koos veeta ja meie unistused täide viia.”

Live oli üles ehitatud plaanipäraselt, kuid samas ei meenu ühtegi teist ansamblit, kes julgeks endale ettekirjutatud kava sponaanselt muuta ja täiendada. Kui see oligi plaanitud ja taotuslik, paistis see siiski spontaansena. Näiteks: Joseph Mount tulistas vahepeal oma kitarriga heavymetalisti kombel bändi liikmeid, tutvustades nende nimesid – sellist ebakonventsionaalsust oli rõõm vaadata.

Metronomy põhikoosseisus on muidu neli liiget, kuid live- esinemistele on kaasatud veel Michael Lovett, kes täiendab neid kitarri ja oreliga. Samuti pole kohanud ühtegi teist ansamblit, kus panustatakse klassikalise kõrgmoe kostüümidesse ja nende muusika olemust edastavasse lavakoreograafiasse. A la, nagu diskotantsu ABC. Raske oli silmata inimest, kes ei tantsiks. Isegi reserveeritud publik tiksus kaasa.

Kontserdi muusikaline pool ei keskendunud ainult “Love Lettersi” albumile, vaid pakkus oluliselt laiemat menüüd. Alustati 2008. aasta “Nights Outiga”, mille dünaamilsed (ilma pauside ja katkestusteta) üleminekud “The English Rivierasse”(2011) jõudsid. Samuti mängiti veel ilmumata materjali, mis Eestist, Lätis ja Prantsusmaalt kohale tulnud rahvale üsna orgastiliselt mõjus.

Ütleme nii, et kui “Boy Racers” põhjustas paljudel ainult higised pihud, siis mõnda tütarlast võis näha ka õnnest nutmas. See pooleteisetunnine jumalik ilmutus muutis ka introvertsema humanitaari sentimentaalseks, mis läheb kokku ansambli põhikontseptsiooniga ehk analoogvahenditega loodud muusikale iseloomuliku inimliku mõõtmega. Tähelepanu väärib veel asjaolu, et kõik bändi liikmed peale Anna Priori (trummid) vahetasid pidevalt insrumente ja mängisid nii kitarre, klahvpille, bongosid kui tamburiini. Lisaks osalesid kõik liikmed lugude vokaalis, mille duaalset kava ühendati lavakoreograafiaga.

Kui tavaliselt vilistatkse bänd tagasi, mis tähendab vähemalt ühte lisalugu, siis Metronomy nii tavaliselt vist mõelda ja reageerida ei oska. Tuldi lavale tagasi, pandi rahvas veelkord fankides gruuvima ja köeti lisaks veel teinegi improlugu otsa, mis polnudki nende repertuaarist. See lammutav instrumentaal võis olla Dead Kennedys või Sex Pistols, mis muutis õdusa diskoõhkkonna ajutiselt higistes maikades rüselevaks punk-performance’iks. Mis siis, et kohal viibis ka rasedaid naisi. See oli kontsert, mis ka kontsert oli!

Kontsert

Metronomy (UK)

22. märtsil Tallinnas, Rock Cafes

Tagasi üles