Ehe multitalent Feliks Kark

Koduteatri laval: Endla lavalaudu tallab Feliks Kark juba 1986. aastast. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Teatripäeva kannul on paslik sõita Pärnusse, sest just Endla teatris tegutseb Eesti vanim meesnäitleja Feliks Kark. 81-aastasena on tal sel nädalal viis etendust – pole paha!

Erakordselt vitaalsele Feliks Kargule ei pakuks elu seeski, et üheksas kümnend juba jookseb. Endla teatri parkimisplatsil lööb ta sujuvalt kinni oma punase sõiduauto ukse ning astub noorusliku kõnnakuga teatri ametikäigu poole. Pole ime: igapäevane hommikuvõimlemine (sada rindkerepainutust, pearingid ja kõiksugu venitused) annab kehale ja vaimule toonust. Elava vaimuga on Kark alati olnud – nagu Hunt Kriimsilm, on ta sõna otseses mõttes pidanud üheksat ametit, ja kui pillimehe amet lahti kirjutada (tuuba, lõõtspill, viiul, suupill, vilepill), tuleb neid rohkemgi.

Ometi võib arvata, et kõigist tähtsaim on ikkagi näitleja oma. Või ma eksin?

Kui oluline on teile teatripäev?

Vene ajal oli olulisem. Siis oli teatripäev selline, et pärast etendust toimus alati kohtumine publikuga. Istusime nagu pääsukesed lavaservale ja hakkasime küsimustele vastama. Ja alati tuli imelikke küsimusi, et kuidas teie teatritee alguse sai ja millised on olnud lõbusamad juhtumised või äpardused.

Küsime siis meiegi.

Viina on vee asemel pudelisse kallatud. See oli «Ärge kaotage vihmavarje» Rakvere teatris, Kitty Eller pidi mulle poissmeestepeole järele tulema, Aarne Ükskülaga mängisime. Tavaliselt jõime vett, aga keegi, kurat, kas lavatöölised või kes, oli viina pudelisse pannud. Mekutasime seal algul papptopsikutest, ja Kitty pidi mulle järele tulema. Tuli tavaliselt sisse, võttis laraki! viina ära ja tal pidi veel mitu rida teksti sõimusõnu öelda olema. Aga nüüd, kui laraka ära pani, jäi tal hing kinni, keeras ringi ja pani lavalt minema!

Ükskord tuli koer lavale, kujutad ette? See juhtus ühes Lõuna-Eesti väikeses kultuurimajas, kui vaheajal õues noorele hundikoerale kaigast viskasime. Tõi muudkui ära, aga kui kellad käisid ja etendus «Neptuni pärijad» peale hakkas, viskasin kaika hästi kaugele põõsastesse, et ehk ei leia üles ja las jääbki otsima. Aga uks jäi lahti – etendus käis ja koer tuli lavale, kaigas suus, ja pani selle minu ette maha. Mängisime asja ära, ütlesin, et näe, apteekri koer jälle siin!

Ja siis ei tähistatud ju ainult teatripäeva, vaid kogu märts oli teatrikuu, kõik etendused lõppesid selle publiku ees istumisega.