Tere tulemast kuutõbilasse!

Andrei Ivanov Foto: Sander Ilvest

Ühest eraldi võetud raamatust kirjutamine painab üha enam, sest mida parem on raamat, seda tõesem on tunne, et kirjutad mööda. Ivanovi «Kuutõbise pihtimuse» korral saab end ometi õigustada, et mööda elamisest raamat ongi. On veel kaks eelmist, «Hanumani teekond Lollandisse» ja «Bizarre». Kolme raamatut seob ühtne tegevuspolügoon, mis laiub Taanis, Rootsis, Norras, Eestis, Leedus. «Mõned inimesed on nagu kapid: mida kõike neis pole! Kuid kõik on võõras ja kantud,» kirjutab Ivanov, ja las ma siis pealegi poen kappi.

Lugesin äsja, et ämbliku võrguniidis leidub sama valku, mida oleks vaja ajul, et mälu ei kaoks. Ivanovi võrgustik on esmapilgul lihtne, kuid mida edasi sellele mõtled, seda esoteerilisem see tundub, kuni viimases hädas jõuad lihtsuseni tagasi. «Hanuman» oli võrratu, «Bizarre» ajas mind segadusse ja närvi, ekslesin selles tusaselt nagu kahe aasta eest Peipsi ääres Kuru mändi otsides: sa tead, et ta peab seal ja seal kasvama, sa oled lugenud, et ta on kõige vanem ja suurem, aga mitte ei leia teeotsa kätte ja lõpuks, kui leiad eidekese, kes sind üle oma ogorodi laseb, siis selgub, et mänd on juba õige mitu aastat kuivanud, surnud, kõigis reisijuhtides on teda ometi esitletud elavana, ja eideke palub jumalakeeli, et sa, kirjamees, ütleksid neile seal, et saeksid ohtliku puu maha ja võtaksid kaitse alt välja, sest varsti kukub lastele pähe. Ja pähe see jääbki.

«Kuutõbise pihtimus» kinkis mulle selguse ja ses mõttes rahu, olgu taevas tänatud. Kuigi jah, nii nagu Ivanov ei mäletanud, mis sai Gogoli nõiamoor Viist, ei suuda minagi seda meenutada, kuigi olen kaks-kolm korda lugenud, aga tähtis pole mitte nõiamoor ise (noor ninatark pisteti muidugi nahka), vaid see, kuidas kirjanik sedapuhku oma ämblikuvõrgu lõpuks nõiamoorina kujundab: kas tõmbab selle su ümber kokku nagu 70. aastate setka (mis vene naistel alati tundus taskus olevat) või jätab lõbusalt tuules lehvima. See ei ole ju üllatav, et ämblik kasutab samu molekule, mida vajab meie aju, üllatav on see, miks meie mälu ei taastu, kui me ämblikuvõrku sööksime. Praegu ilmub mu ette õhku Ivanovi vastus, et ehk peaksimegi sööma.

Meelereiside gurmaanile on kõnealune raamatukolmik vältimatu teatmeteos, mida kõike alla söömiseks, neelamiseks, kugistamiseks või suhutoppimiseks võib ja tuleb kokku kraapida, pudistada, murendada, muljuda, tükeldada, leotada, keeta, kupatada, et seda maailma, kuhu oleme enesest sõltumatult sattunud, kui mitte just mõista, siis vähemasti taluda, kujutleda mõistmas. («Olemise talumatu kergus» – pealkiri, mis hõljub meele äärel, sisu on haihtunud.)

Minu jaoks on Andrei Ivanovi triloogia (loll sõna, aga annab kohendada: säh sulle triloogia!) oluline asi, sellest sain aru (et hea, seda niikuinii, muidu ei kirjutaks), kui jõudsin umbes viimase kolmandikuni ja loen ja loen ja keeran lehti ning äkki avastan, et vaatan hoopis leheküljest mööda ja siis imen pilgu leheküljele trükitud tähemärkidele ja seal on hoopis midagi muud kirjas, kui äsja olin oma arust lugenud, omamoodi ääreelukatest ja seda, et Võru bussijaamas pandi üles silt «Buss sõidab täna ainult tagasi» ja betoneeriti sillutisse, ja keeran raamatulehti tagasi ja loen uuesti üle – väga oluline tekst, aga sama oluline, kui arvasin enne olevat lugenud.

Tundub, et Ivanovi tekstipinna äärtel tegutseb paljudes veidi moonutatud kujudes teksti juhtlõng, justkui esines moonutusi ajakoolise teleskoobi kujutise äärtel enne Bernhardt Schmidti korrektsiooniplaadi leiutamist. Sfääriline aberatsioon, kooma, astigmatism – optilist kujutist moonutavad nähtused kui ajupainajate liiginimed.

Maailm on nõnda pöördeliselt muutunud – ei, kategoorilisemalt – on pöördelises muutumises, et ei ole enam endist kodumaad, sellel kõnnivad, tormavad nüüd kalataolised, sõõrsuutaolised inimvood, keda ei suuda kujutada ette kusagil nurgal seisvana, üles taevasse vahtima. Käid, kuuled, tädid vahetavad lauseid – «Ta läheb Istanbuli noorte seenioride võistlusele!» –, näed silti moodsaima magnetresonantskuvamise aparaadiruumi eeskojas – «Teata rasedusest!» –, lebad seisundis koivaga haiglavoodil, tormab kohale sanitar, tirib tekilt kortsukese – nii pole lubatud! – (kortsu sirgeks sikutada seisund ka ei luba), pistetakse ette ankeet oma kondikillu annetamiseks, see küsib: «Olete elanud Guatemalas, Uruguais, Ecuadoris?» ja lajatab: «Kas olete põdenud teadmata haigusi?» Juhatatakse kakerdama maja 0-korrusele, seal otsid kardiogrammi tuba, valges tädi tuleb vastu, nähvab: «Mis sa siin teed! Siin ei tohi üksi olla!» Mis saab? Kuhu minna, kui üksi ei tohi ei olla ega minna?

Ivanovi maailmas on haiglad, vanglad, hullarid, bordellid ja kõikelappivad töökojad ainsad, kus mõtestatud tööd tehakse. Pole viga, maailma võib näha ka nõnda. Niipea kui ajupainaja võtab enesele näo ette – ohukoht! Ivanovi tüübid sõeluvad inimesi, kes neile tänaval vastu tulevad, teeme seda ju meiegi, ei mana neile nägusid ette. Hull lugu, kas pole. Teisiti jälle ei jaksa, nägusid saab palju. «Mitte et oleks ohtlik (ohtlik on alati), vaid et on õudne,» teab ütelda Ivanov.

Tema ise selle peale ei alistu: «Jään alati teisele poole sõna (gaas ja leek).»

Kahjuks ei kehti enam ammu sellised 19. sajandi naljakesed nagu Kozma Prutkovi «Ei saa emmata embamatut». Saab küll, selle tegi selgeks Niels Bohr ja jättis meile pureda (ise ehitas enesele filosoofiapuuri: pole vaja filosoofitseda). Kvantmaailma tulekuga meie lauale, taevasse, tasku, lendavad laastud alati sinna, kuhu keegi ei oska oodatagi.

Viimase poole sajandiga pole pöörasest ponnistusest hoolimata ometi saabunud mingit pöördelist teadusavastust. Ainult küsimusi: integreerida või diferentseerida? Kui orjatöö tõi vabavärsi, mille julmemaid kehastusi on regilaul, määramatuse suhe tõi dada, vastavuseprintsiip (laine-osake) tõi impressionismi, siis mille laps on Ivanovi kolmik – mina küll Eestis kirjutatust säherdust ei tea, kui Venemaa poole vaadata, mis Ivanovi puhul on ju üsna ootamatult mõistlik, siis … Keski võrdles Ivanovi Dostojevskiga (vene kirjanikke ikka võrreldakse Dostojevskiga, see on kõige ohutum), no kuulge, kutsuge miilits. Sama hästi võib öelda, et Andrei Ivanov on ajaloo lõpu Isaak Babel – mäletate veel, et Fukuyama lõppu ei ole tulnud, Babel aga seevastu püsib edasi, kuigi mitte nii frontaalselt kui Ivanov. 

Selge see, et Ivanovi protagonist on pagulane, aga kes ei oleks (peale eespool toodud sõõrsuude, kes pole pagulased kusagil) – nagu ütles lohutult Theodor Kallifatides, et vananedes muutume üha enam pagulasteks kodumaalgi, sest meid ümbritseb muutumine, mida me ei mõista. Igal pool. Autod imbusid alates 19. sajandi lõpust sisse märkamatult, sama märkamatult tulid personaalarvutid, moblad – olid iluasjad, imeasjad, sõõrsuudele aurahaks, aga siis äkki – karauul! Kõik kohad neid täis.

Mida ütelda rahustuseks? Eestil läheb veel üsna hästi, kui meil sihuke Ivanov siin siblib. Või siblib ta kusagil mujal, ega võrguniidi sõlmest ikka valla ei pääse, kui kaks footonit juba kord on teineteist emmanud või ninad verele löönud, jääb teadmine sellest nende nägudesse aegade lõpuni «nagu herbaarium koolnud morfinisti nööpaugus» – Ivanovi hiirelõksuna toimivaid lauseid.

Mu meelest on «Kuutõbise pihtimus» tõeline meistriteos, mis muudkui aga pumpab ja pumpab edasi, ja mida lõpu poole, seda vägevamaks läheb. Kirjutan selle raamatu lahkelt välja ravimiks haiguse vastu, mille sümptomiks on laused: «Kes aitab end ise, seda aitab Jumal (riik, vanaonu)», «Ega see raketiteadus ole!» ja «Ärge andke talle õnge, vaid instruktsioon» (28 euroopa keeles).

ARVUSTUS

Andrei Ivanov

«Kuutõbise pihtimus»

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

Kirjastus Varrak, Tallinn, 2015, 272 lk