Küsitlus: milline film võiks järgmisena ületada 100 000 vaataja piiri?

«1944»: lahingud Sõrve poolsaarel. Foto: Kaader filmist

Milline Eesti film võiks järgmisena jõuda 100 000 vaatajani? Mis teemal peaks üks selline film üldse olema?

Kris Taska, filmiprodutsent

«Ümera jõel». Muinasaeg. Muistne vabadusvõitlus… Ma tahaks ise selle ära teha. 

Edith Sepp, Eesti Filmi Instituudi juht

Meie ennustamisega ei tegele, aga 100 000 vaatajani jõudmine on pigem erand. Palju vaatajaid saab kindlasti ka järgmine film «Supilinna salaselts». Aga 100 000 vaatajani võib jõuda mõni Eesti riigi 100. sünnipäeva raames tehtav film. Nende sisuks on inimlikud ja rahvale olulised teemad, mis ühendavad ajalugu ja mälu kogu oma võlus ja valus.

Tiina Lokk, PÖFFi juht

Teema polegi oluline, oluline on vaatenurk, üldistus- ja analüüsivõime. Võtame või sellesama «1944». Nagu näha, puudutab too aasta kõiki, aga selle juures on veel nii palju aspekte, millest film ei räägi ja ilma milleta jääb pärast selle vaatamist ikkagi tunne, et midagi on nagu puudu. Et on küll palju lahinguid, aga sisu jääb varju, just selline mõtestavam kontekst, mis siis ikkagi juhtus. See on tegelikult terve läbipõimunud teemade pundar – Eesti okupeerimine, paadipõgenikud, väliseestlased, 1990ndate alguseni välja –, nagu mingi suur kamakas, mis meil hingel pakitseb ja on lahti rääkimata. Kui keegi suudaks meid sellest natukenegi vabastada, juhtunut mõtestada, poleks 100 000 üldse mingi piir. Kas või see, kuidas Eesti Vabariigi sõjavägi sai sisuliselt 24 tunni jooksul osakeseks Punaarmeest…

Indrek Kasela, väärtfilmikino Sõprus pidaja

Film Savisaarest. Kindlasti ka film, mis kujutaks Eesti riigi uuestisündi 1990ndatel. Kogu oma idealismis, absurdsuses, kriminaalsuses ja romantismis.

Jaan Ruus, filmikriitik

Kõigepealt tuleb arvesse võtta, et tänaste paljude audiovisuaalkanalite juures tähendab 100 000 kinovaatajat juba põhimõtteliselt suuremat külastajate arvu kui sama arvuni jõudmise ajal filmi «Nimed marmortahvlil» puhul. Mõlema taustaks on rahvusidentiteedi ja Eesti riikluse küsimused: esimeses riikluse tekkimine ja teises riikluse kadumine. Mõlemad filmid on eestlaste ja eestluse ajaloost ning käsitlevad pöördelisi dramaatilisi sündmusi ja sõjakeerist.

Kahtlen, kas suudame pöördelistest päevadest teha ka mõnd head komöödiat, mis ürgpõhjas oleks muidugi dramaatiline, midagi briti «Allo, Allo!» sarnast – see oleks üks võimalus. Teine oleks, kui nüüdisaegse filmi nõuete tasemel – mis oleks aga samas mõistetav ka konservatiivse vaimulaadiga vaatajatele – ekraniseeriks näiteks Tanel Toom «Tõe ja õiguse». Tean, et ta isegi plaanitseb seda. Kuid hoidku jumal, ma ei taha ära sõnuda.

Järgmise 100 000 kinovaataja puhul on igal juhul ennekõike tegemist teemaga ja mitte niivõrd filmikunstiga. Kuid film peab olema korralik käsitöö. Ja minu vana ratsu: nii «Nimed marmortahvlil» kui «1944» on käsitletavad kohustusliku õppefilmina, ütleme, viiendas klassis (märkus pole pejoratiivne, olen alati seisnud heade õpikute eest).

Tõnis Lõhmus, kinoketi Forum Cinemas programmijuht

Ma loodan, et selleks saab «Supilinna salaselts». Mõnus koguperefilm, mida võib vaadata igas vanuses. Saja-tuhande-film vajab suurt seiklust või suurt teemat. Äkki apteeker Melchiori lugu? Kui «Kättemaksukontor» ajaks põhibande kokku ja teeks suure viimase seikluse, siis oleks ainest. Võimalik, et õige hetk magati maha. Kui järgmine «Lotte» tuleks ka venekeelse dublaažiga ja seda õiges valguses tutvustataks, siis oleks ka «Lottel» see võimalus. Rahvas armastab Eesti filme, eriti kui need on tehtud rahvale, mitte mõne välismaa festivali žüriile.

Raimu Hanson, ajakirjanikust tavaline filmihuviline

Kivirähk on nimi, mis tõmbab. Vahest «Rehepapp»? Aga kui Urmas Vadi kirjutaks stsenaariumi filmile «Savisaar»? Rahvusvahelise skandaali ja suure tähelepanu võiks kaasa tuua ajaloolis-muusikaline film «Laula, laula, pappi!» Läti Henriku Liivimaa kroonika ainetel.

Ilmar Raag, filmirežissöör

Kõige tõenäolisemalt on see mõni rahvalik komöödia, milles on oma sentimentaalne aroom. Ajaloolised suurfilmid ja veidi sentimentaalsed rahvalikud komöödiad on üle Euroopa kaks  kõige menukamat žanrit. Võimalik, et konkurss «Eesti Vabariik 100» toob mingi seesuguse filmi. Pärast seda niisuguste tulemuste tõenäosus langeb, sest uute Eesti filmide hulk väheneb proportsionaalselt. Tehniliselt lihtsustub selle piirini jõudmine tänu uuele kinole Pärnus, mille vaatajatulemus oli varem linna suuruse kohta ebanormaalselt väike, aga ka uutele kinodele Tallinnas.