Janar Ala päev ja öö Tallinn Music Weekil
Lisatud TMW galeriid

Päevik. Neljapäev, 26. märts

Kõikidel üritustel muidugi ei jõudnud käia ja eks neljapäev olnud ju Weekil ka selline käima tõmbamise päev. Meetodist mõne sõnaga. Käisin üsnagi seal, kuhu jalg viis. Ja natuke ka pea. Ja silm. Ja kõrv.

Kohtasin Von Krahlis taani muusika üritusel ka muusika- ja raadiomeest Erkki Terot, kes selgitas, et tema meetodiks on võtta igal õhtul üks konkreetne esinemispaik ja siis kirjeldada seda. Rahulik, mõistlik, leidsime mõlemad. Erkki kirjutab ERR-i kultuuriportaalile.

Mina olin valinud rabelevama tee. Selle tee miinuseks on, et ei saa süveneda. Plussiks on ,et kuna süveneda niikuinii ei saa, sest rahvast on TMW-l nii palju, siis ei saagi olema võimalust süveneda.

Kõigepealt läksin Rotermanni Soolalattu. Millegipärast olin nõuks võtnud juhatada festival enda jaoks sisse nö. süvamuusikaga. Olen ju ka sügav inimene. Klaaspärlimäng ja TMW olid ulatnud teineteisele käe ning sellest sündis eeskava pealkirjaga „Kristallid”.

Üles astusid Lab Orkester, Soomet esindav vene guslimängija Olga Shishkina, katalaani saksofoni Joan-Marti Frasquier, Kammerkoor Sireen ja Arsise Kellade Ansambel.

Muljetavaldaivamaks kujunes ehk guslimängija Shishkina. Gusli on selline kandlelaadne vene rahvuslik pill, mida Olga Shishkina on esimesena rakendanud ka sümfooniaorkestri kontekstis. Oma gusliga päästis ta hingekeeled valla ja lõi pisut Tarkovski filmide ( näiteks Peegel oma pastoraalsete motiividega) atmosfääri. Hõljuv mälu sesiund, ütleme nii. Või näpuämblik kudus guslil mäluvõrku, ütleme teisti. Võimalik, et selline intiimne muusika nõudnuks natuke intiimsemat ruumi või miks mitte ka videoprojektsiooni. Suur Rotermanni saal ehk rammis sellele muusikale natuke peale. See on umbes selline olukord, et üks inimene on alasti ja teistel riided seljas.

Küll aga ei veennud see kõik ühte jaapanlast, kes minu kõrval pidevalt tukastas. Vaatasin ja uurisin meest, selgus, et tegu on delegaadiga. Sellelt ürituselt ta oma infot ilmselt kätte ei saanud ja tõenäoliselt peab oma tööandjate või südametunnistuse ees natuke vassima.

Von Krahlis oli Taani õhtu, millelt ma tegelikult liiga palju ei lootnud, sest Taani üldiselt on muusikamaana nagu ta on. Taani kõige silmapaistvam muusik on hoopis eesti saksofonist Maria Faust, kes astus üritusel üles ka Rune Funch Picture Musicu koosseisus. Kahjuks ma neid ei näinud. Jõudsin Krahli, kui laval tegutses Cocteau Twinsiga võrreldud bänd Slowly. Sellist muusikat ikka tehakse ja peale bändi lauljatari muljetavaldava hääle ( Björki peenutas pigem ja vähem cocteau Liz Fraserit) muud nagu väga polnud. Rahvale aga tundus meeldivat, sest inimesi pressis lava ette kõvasti.

Järgnes elektroonikat ja trumme ühendav Emil De Waal ja Spejderrobot. Nad olid selline rohkem atmosfääri loomise peal väljas üksus, kes suutis isegi korralikud rütmid ja dub-võnked oma show’sse sisse ajada, paraku siiski mitte liiga silmapaistvate tulemustega. Selline artist, et kelle nägemata-kuulmata jäämine ei jäta justkui millestki ilma. Võib näiteks suitsuruumis suitsu teha, juttu rääkima jääda, avastada, et live ongi läbi ja jõuda kokkuvõtteni, et mis seal ikka, et läbi on, vaatame, mis siis ka edasi.

Edasi oli taani hip-hop-produtsent Slowolf, keda ma ei näinud, sest tahtsin minna Sinilindu Tallinn Daggersit vaatama. Slowolf on selles mõttes tore mees, et ta on teinud koostööd kuulsa Wu-Tang Clani räppari Raekwoniga. Nende koostöö sai alguse nii, et Slowolf kirjutas oma iidolile, et tahaks lugu teha. Raekwon ütles, et teeme, aga ma pole odav mees. Slowolf müüs siis oma korteri maha ja tehtigi paar lugu. Kuidas investeering õnnestus, ma öelda ei oska, aga loodame, et õnnestus. Raekwonil on ju fänne palju.

Tallinn Daggers Sinilinnus. Rahvast megapalju. Kuidas küll nii palju rahvast saab olla, mõtlen ma ja mõtled sa. Daggersi viimane plaat „Suburban Decay” on hea. Korralik edevuse laat nagu üks õige rock-muusika peab olema. Mulle räägitakse, et neist on kujunenud ka võimas live-bänd ja et lives nende tõeline loomus eriti võimsalt avanebki. Tallinn Daggersi live oli korralik, ent mitte veel päris see, milleks mind ette valmistati. Samas, pettumus ei olnud. Jõudu neil on ja potentsiaali ka. Ehk on nad tulevikubänd?

Õhtu sai lõpetatud hoopis klubis nimega Protest, kus esitleti ajukaja ja andrevski uut EP-d ja plaate mängis ka Londoni praeguse aja üks põhimehi Jon Rust. Oligi megaüritus. Lihtne ja väga selgelt hea. Ei kuulunud küll ametlikult TMW kavva, ehkki mingisugune prügikasti kõrval seisnud postament TMW-d küll reklaamis.

Tagasi üles