Tallinn Music Weeki kompott

Thou Shell Of Deathi maagilised lavarituaalid Sinilinnus Foto: Marek Paloson

Tallinn Music Weekist on nüüdseks kujunenud tohutute kontaktvõrgustikega kultuurisündmus, mille tänavuseks sloganiks koos Nordea Pangaga oli «Koos loome uusi elamusi». Teinekord võib juhtuda, et sündmuste imagoloogia võib tema enda varju jääda ning lõpptulemuse lämmatada, kuid TMW puhul see kindlasti juhtum pole. Kui seada üles strateegiline erinevaid kultuurivaldkondi siduv eesmärk, millele kogu sündmus üles ehitada, on tulemuseks universaalsus, millest leiab äärmusi nii house’i, drone metal'i kui klassikalise reivi sõber.

Küsimus on selles, kas TMW programmi on võimalik veelgi laiemaks venitada ning sellesse uusi kihte mahutada? Kindlasti on, kuid kas selline lähenemine ka TMW  tulevikustsenaariumidele kasuks tuleb, on iseasi. Elame näeme. 2015. aasta TMW puhul väärivad igatahes märkimist kohad, mis seekord Tallinn Craft Beer Weekendi, TMW spetsiaalseid õhtusööke, TMW Kunsti ja loomulikult TMW juttusid jne sisaldasid. Selles mõttes oli igal entusiastil võimalik millestki just temale olulisest osa saada.

Kuigi keskmine eestlane on introvert, sai selline stereotüüp näiteks kodukontsertide sarjaga vähemalt nendel lõhutud, kes Tööstuse või Vabriku tänava esinemistele sattusid. Enne kui Marten Kuninga akustiliste kitarridega duo ennast taburettidele sisse seadis, oli elutuppa kogunenud sadakond tütarlast, kes põranda ühtlase värviliste sokkidega rätsepaistme kihina katsid, mille ootusärevust õdus võileivalõhn kandis. Ei midagi elitaarset, vaid pigem puhas kodurealism, kus iga huviline kontserdi eel rahulikult lastetuppa ja kööki kiigata võis.

Tänapäeva üks iseloomulik joon on, et liigutakse pidevalt ühest kohast teise. Nii liikusin minagi Kalamajast edasi Arhitektuuri- ja Disainigaleriise (Pärnu mnt 6), kus toimus järjekordne TMW juttude sari «Eile klubis». Parimatest kildudest eesti klubi- ja dj- kultuuris vestlesid DJ MVP, DJ Quest + sõbrad. Sündmust modereeris Alari Orav.

«Eile klubis» keskendus populaarse Facebooki-grupi parimatele paladele. Need on jutud, mida on klubis pealt kuulnud puldi taga seisvad DJd, listi kontrollivad turvamehed ja jooke kallavad baarmenid. «Kas terve õhtu jääbki nii õudne muusika?», «Vabandust! Palju teil see tasuta pilet maksab?», «Kas soovilugu saaks, a ei ole vä? Tõmba!», «Kle, pane tšatšat või džaivi või Uno Loopi, me läheme kohe minema, see ei ole meie pidu.», «Tunnen omanikku, ta väga hea sõber» jne. Need on vaid üksikud näited Eesti klubikultuuri sotsrealismist.

Parafraseerides Epp Kõivu lugu «Linn on minu» – «elu on ilus, nüüd saab iga päev pidu, korter jäi sulle, aga linn on minu»- jätkus õhtune programm järgmises äärmuses, nimelt Rock Starsis, mille keskmeks oli Estonian Trash Black Metal Clubi koostatud infarkti esile kutsuv programm. Rock Starsi õhustik on alati reaalsuse tumedamat poolt peegeldanud, mis ka sellel korral laed higiseks lõi.

Alustas kohalike suurte meeste trash-metal-trio Wyrm Sub Terra, kelle sissejuhatus oli taktitundeline, sest taustal sai vabalt suhelda. Wyrm Sub Terra identiteedist ja musast võib välja lugeda, et vundamendina on selle bändi mõjutajaks raudselt Metallica olnud, mis mõnes mõttes ongi metal'i kvintessents. Selline algus kinnitas, et Eesti metal ei ole surnud. Ansambel oli ameerikalikul kombel nagu kord ja kohus ka nänni kaasa võtnud, mida peamees Lauri Kuriks lahkelt jagas. Mees küsis, kas keegi tuli autoga? Vastati, ei – ok, võtke siis autokleebiseid. Kulminatsioonina hüppas kuratliku habemega basskitarrist rahva sekka ja lõpetas viimase loo põlvili maas helipuldi juures, mille järel kitarr suvalisele tüübile üle anti.

15 -minutilise pausi ajal jõudsid end sisse seada California surf-rock'i- laadse välimusega soomlased Nuclear Omnicide, kelle välimus teps mitte nende musaga kokku ei langenud. Need noored ja energilised mehed olid pillidel ja laval sama enesekindlad, kui ükskõik milline maailmatasemel metal-bänd – purustades kuulajaskonna intiimsemadki klišeed.

Näiteks suudeti rahvas ühe käsklusega lavaesisel põrandal tornaadona keereldes üksteist lintšima panna. Masinlikult intensiivsed rütmid, mis pidevalt ja murtult edasi arenesid, polnud võrreldavad millegagi, mis inimlikkuse märke kannaks. Tegemist oli pigem uue infarkti-metali žanri loojatega, kes enda maailmavallutamise plaaniga alles alustavad. Tänu sellistele asjadele on Rock Starsi kava ja line-up alati elamus, millesarnast mujalt ei leia.

Mitte just kõige ratsionaalsema üleminekuna sai järgnevalt käidud lokaalis Paar Veini, kuhu oli koondatud TMW bassimuusika sektsioon. Mis selle juures enim kõrva hakkas, olid kultuurilised erinevused. Kui defineerida bassimuusikat kui stiili, pole võimalik seda üheselt tõlgendada. Kelle jaoks on bassimuusika Londonist pärinevate plaadifirmade Hessle Audio ja  Swamp 81 materjal, kelle jaoks Hyperdub, kellele New Yorki L.I.E.S, kellele aga Legowelt või Jacob Korn. Esimese kolme esineja puhul, kelleks olid The Micronaut Taanist, Macajey USAst ja Heiki Kanadast, bassimuusika definitsioon igatahes lahti ei rullunud. Pigem jättis õhtu avantüristlikku miksimisvõistlust meenutava mulje.

TMW rusikatrumbiks on ja jäävad endiselt live-ansamblid ja nende stiilide mitmekesisus, mille doom- ja psühhedeelse rock'i pesa oli sisse seatud Sinilindu. Soomest pärit sekstett Mansioni nimi pärineb kohaliku kristliku apokalüptilise kultuse, kartanoismi järgi, mis tegutses sealmail 20. sajandi esimeses pooles. Kartano tähendab Soome keeles mõisa ja oli ka kultuse juhi Alma Kartano perekonnanimi. Nende puhul tekkis muusika ja lavakuju mõttes paralleele nii Black Sabbathi kui Patti Smithiga, kuid seda kõike aeglase surma kontekstis. Nagu ansambli nimigi, peegeldas nende muusika kahtlasi ja piinarikkaid rituaale, mis kuidagi otsa lõppeda ei tahtnud.

Soome apokalüpsisele järgnes Eesti trio Thou Shell Of Death, kelle vikatimehe kostüümidele ja hauatagusele lavavisuaalile annaks maksimumpunktid. Nende performance oli veelgi aeglasem, kui eelmise esitaja oma, kuid seda kompenseerisid keskaja stiilis mungahilbud ja trance’i- laadset seisundit loonud programmeeritud luubid, mis artistide anonüümsust hoidsid.

Lõpetuseks pisut lõbusamal noodil, mida pakkus äsja Ameerika tuurilt naasnud ja Von Krahlis üles astunud Tartu Popi ja Roki Instituut. Kusjuures, nende viimast albumit «Marienbadi» on võrreldud isegi  Stereolabiga. Plaadi on produtseerinud Sten Sheripov, mis annab veelgi enam põhjust selle bändi tegemistega kursis olla. Sellise kunstilise tasemega bände on nauding kuulata, sest kõik asjaosalised paistavad laval teadvat, milleks nad seal on ja milline on nende eesmärk. Sellist eeskujulikku eestikeelset rock'n'roll'i on meie väikeriiki rohkem tarvis.