TMW — ideoloogilised varjud

Klassikalise muusika reiv Kultuurikatlas tõi kohale rahvamassi Foto: Tõnu Tunnel

Üks on selge: TMW, PÖFF ja Jazzkaar moodustavad eesti kultuuri import-eksport-festivalide vaieldamatu triumviraadi. Ja inimesi TMW-l käis metsikult. See on vajalik üritus.

Neljapäev, 27. märts

Kõikidele üritustele muidugi ei jõudnud ja eks neljapäev olnud ju Weekil ka selline käima tõmbamise päev. Meetodist mõne sõnaga. Läksin üsnagi sinna, kuhu jalg viis. Ja natuke ka pea. Ja silm. Ja kõrv.

Kohtasin Von Krahlis taani muusika üritusel ka muusika- ja raadiomeest Erkki Terot, kes selgitas, et tema meetod on võtta igal õhtul üks konkreetne esinemispaik ja siis kirjeldada seda. Rahulik, mõistlik, leidsime mõlemad. Erkki kirjutab ERRi kultuuriportaalile.

Mina olin valinud rabelevama tee. Selle tee miinuseks on, et ei saa süveneda. Plussiks on, et ega süveneda saaks niikuinii, sest rahvast on TMW-l nii palju.

Kõigepealt läksin Rotermanni Soolalattu. Millegipärast olin nõuks võtnud juhatada festival enda jaoks sisse n-ö süvamuusikaga. Olen ju ka sügav inimene. Klaaspärlimäng ja TMW olid ulatanud teineteisele käe ning sellest sündis eeskava pealkirjaga «Kristallid».

Muljetavaldavaimaks kujunes kontserdil esinejatest guslimängija Olga Shishkina. Gusli on selline kandlelaadne vene rahvuslik pill, mida Olga Šiškina on esimesena kasutanud ka sümfooniaorkestris. Oma gusliga päästis ta hingekeeled valla ja lõi pisut Tarkovski filmide (näiteks «Peegel» oma pastoraalsete motiividega) atmosfääri. Hõljuv mälu seisund, ütleme nii. Või näpuämblik kudus guslil mäluvõrku, ütleme teisti. Võimalik, et selline intiimne muusika nõudnuks natuke intiimsemat ruumi või miks mitte ka videoprojektsiooni. Suur Rotermanni saal ehk rammis sellele muusikale natuke peale. See on umbes selline olukord, et üks inimene on alasti ja teistel riided seljas.

Von Krahlis oli taani õhtu, millelt ma tegelikult liiga palju ei lootnud, sest Taani üldiselt on muusikamaana, nagu ta on. Taani kõige silmapaistvam muusik on hoopis eesti saksofonist Maria Faust, kes astus üritusel üles ka Rune Funch Picture Musicu koosseisus. Kahjuks ma neid ei näinud. Jõudsin Krahli, kui laval tegutses Cocteau Twinsiga võrreldud bänd Slowly. Sellist muusikat ikka tehakse ja peale bändi lauljatari muljetavaldava hääle (Björki meenutas pigem, vähem Cocteau Liz Fraserit) muud nagu eriti polnud. Rahvale aga tundus meeldivat, sest inimesi pressis lava ette kõvasti.

Järgnes elektroonikat ja trumme ühendav Emil De Waal ja Spejderrobot. Nad olid selline rohkem atmosfääri loomise peal väljas üksus, kes suutis isegi korralikud rütmid ja dub-võnked oma show’sse sisse ajada, paraku siiski mitte liiga silmapaistvate tulemustega. Selline artist, keda nägemata-kuulmata jäädes ei jää justkui millestki ilma. Võib näiteks suitsuruumis suitsu teha, juttu rääkima jääda, avastada, et live ongi läbi, ja jõuda kokkuvõtteni, et mis seal ikka, et läbi on, vaatame, mis siis ka edasi.

Tallinn Daggers Sinilinnus. Rahvast megapalju. Kuidas küll nii palju rahvast saab olla, mõtlen ma ja mõtled sa. Daggersi viimane plaat «Suburban Decay» on hea. Korralik edevuse laat, nagu üks õige rokkmuusika peab olema. Mulle räägitakse, et neist on kujunenud ka võimas live-bänd ja et liveʼis nende tõeline loomus eriti võimsalt avanebki. Tallinn Daggersi live oli korralik, ent mitte veel päris see, milleks mind ette valmistati. Samas, pettumus ei olnud. Jõudu neil on ja potentsiaali ka. Ehk on nad tulevikubänd?

Reede, 28. märts

Mustpeade maja. FatCat Recordsi ja Õunaviksi ühine üritus. Märksõnaks eelkõige folk. Õhkkond – eelkõige soe. Läksin sinna, et vaadata Maarja Nuuti, viiuldajat ja lauljat, kes on maailma mastaabis hetkel vaieldamatult edukaim folkartist. Mõni aeg tagasi pälvis tähelepanu Duran Durani laulja Simon LeBoni Twitteri-säuts, kus ta nimetas Nuuti oma lemmikartistiks

Nuudi lähenemine pärimusmuusikale oma hääle, viiuli ja luuperiga on leidlik ja minimalistlikult maitsekas. Lugude vahele rääkis Maarja Nuut lühikesi muinasjutte.  Saan aru, et laval on väga ambitsioonikas inimene, kes teab väga täpselt, mida teeb. Kuid seda ambitsiooni kannab ka anne. Ja muidugi vaikselt välja mõõdetud performatiivsus. Publik on sellest ühtlaselt lummatud nagu ka mina.

Mõtlesin ka, et Maarja Nuut on mingis mõttes ideaalne TMW-artist. TMW kuvandi puhul on olulised märksõnad hea maitse, disainitus, elamuslikkus, ainukordsus, esinduslikkus, nutirahvuslik identiteet. Muidugi superprofessionaalne organiseeritus ja väga hea turundus. See on kommunikatsioonifestival. Sellest kõigest võime rääkida ka Maarja Nuudi puhul.

TMW meenutab mulle mingis mõttes väga hästi programmeeritud (just nimelt programmeeritud, mitte õlitatud, sest siin ei liigu raud ega teras, vaid nutitehnoloogia) konveierit. Igale esinejale on eraldatud umbes pool tundi, mille käigus ta võiks ennast presenteerida. Tuttav ütleb: ma ei saa kontserti sisse eladagi, kui juba on läbi. Vastan: aga see on sellepärast, kulla inimene, et kui sa ka kuskil midagi kellelegi briifid, siis eeldatakse, et su jutt on kiire ja lööv, mitte mingi Marcel Prousti stiilis jõgiromaan.

Kino Sõprus. Eesti Popsi showcase. Minu eesmärk näha kahte geeniuse- ja ekstsentrikukuulsusega meest: Rainer Jancist ja Mart Avi koostööd tegemas. Kindlasti on Jancise ja Avi produktsioonieelarve palju väiksem kui enne neid esinenud Liverpoolist pärit esisaja bändil All We Are’l, sest AWA puhul häälestati juba pille sellise olekuga, et me oleme sündmus. Vastavad sündmust iseloomustavad kujuteldavad laetud osakesed paiskusid saali. Jancise ja Avi püüaksid pigem sealt sündmuse alt läbi roomata, justkui valgusvihku vältida, ehkki see on edevuse palju tähelepandavam vorm. Ja tähelepanu nad äratasid, Avi stiliseeritud ja raidkujuliku olekuga laulumaneeri ja Jancise võimsate kitarrisoolode heaks omaduseks oli see, et nad justkui ei klappinud kokku, kuid sobisid seda enam. Justkui taeva ja põrgu abielu.

Sinilinnus oli üritus Rada7, kuhu mina jõudsin ajaks, mil mängisid doom-metal-suunitlusega bändid. Neile oli Jancise ja Avi liveʼilt hea minna, sest külm liin jätkus. Esimene neist, Mansion Soomest, on oma imidži võtnud ühe 1920ndate Soomes tegutsenud kristliku apokalüptilise usulahu järgi. Oma rangetes mustades vanaaegsetes rõivastes nägid nad välja tõesti nagu tondid mustvalgelt fotolt. Nende sisenduslikkus oli muljetavaldav, ent heitliku loomuga.

Veel aeglasemaks ja raskemaks kiskus suurema aja Eestist väljas kontserte andva ambientliku black-metal-bändi Thou Shell Of Death kontsert. See bänd on hüpnootiline ja karismaatiline. Mingis mõttes tõid need kaks bändi mind sel hetkel harjumuspärasest TMW ideoloogiliselt kookonist välja. On see black metal, mis ta on, aga sellistesse mõnusatesse elamuste voogudesse pole seda võimalik juhtida. Juba sõna «elamus» ei haagi kuidagi muusikaga, mille põhiteemadeks on surm, kurjus ja teispoolsus.

Kõige massilisemalt tõi rahvast kokku Kultuurikatlas toimunud klassikalise muusika reiv. Publikule üritus meeldis, kuigi leidus  ka inimesi, kes nimetasid seda reivi surmaks. Eks juba idee millestki nii kohatust nagu klassikalise muusika reiv saab sündida ainult peas, mis mõtleb loomemajanduslikke mõtteid.

Klassikalise muusika reivile ei minda selleks, et lasta ennast muusikast segi pöörata (sellepärast mindi omal ajal reivile), ega sellepärast, et minna klassikalise muusika kontserdile, mille olemuslik osa on tõsidus ja lõbu puudumine. Klassikalise muusika reiv on see, millest hiljem räägitakse võib-olla kui huvitavast kogemusest. Neid kogemusi alati ei naudita, vaid need jäävad meelde kui faktid. See on kultuuri faktiline ja formaalne vorm. Et teeme midagi erilist lihtsalt sellepärast, et see tundub eriline. Vaatasin ka internetist, et klassikalise muusika reivi idee autor ja kaubamärgi omanik Brendan Jan Walsh on õppinud ärijuhtimist… ja tšellot.