Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/03/31/3922109t1h8712.jpg)
Hea romaani aluseks on hea lugu. Hea lugu aga ei tähenda kohe, et ka romaan on hea. See viimane mure on ka Ketlin Priilinnu romaaniga «Miraculum».
Lugu noorest naisest, kes peab pärast ema surma hakkama kasvatama kolme poolõde ja ühte poolvenda, on paeluv ja mõtlemapanev. See on pikitud kontimurdvate dilemmade ja ootamatute pööretega. Kirjeldused laste elust alkohoolikutest vanematega ning raskused joodikute seltskonnaeluga harjumisel on südamlikud ja kaasakiskuvad. Kuid sellega «Miraculumi» headus ka piirdub, kuna romaani peategelase ülimalt enesekesksed heietused hakkavad lihtsalt nii hullult närvidele käima.
Minu silmis ongi selle romaani kõige suurem probleem, et teos keskendub ainult iseka peategelase küllalt naiivsetele mõtetele ning kõik loo teised tegelased ja kihid jäävad kaugele tagaplaanile. Sealjuures ei suuda kirjanik romaani kangelannat lugejale isegi piisavalt sümpaatseks muuta, et talle kaasa elada.
23-aastase neiu lakkamatu mõttelaviin on niivõrd egoistlik, et isegi tema keeruline lapsepõlv ja ootamatu raske olukord, kus ta ei ole kunagi lapsi tahtnud, aga jääb rasedaks ja peab hoolitsema hakkama veel neljanda lapse eest, ei suuda lugejat talle kaasa tundma sundida. Kui, siis võib-olla ainult mõneks hetkeks, kuni ta jälle mõne teise tegelase raskusi kirjeldades räägib ainult sellest, kuidas see teda mõjutab.
Sellel huvitaval lool on mitu kõrvaltegelast, kes on tegelikult peategelasest isegi keerulisemas olukorras, kuid nende mured ja tunded jäävad sügavamalt käsitlemata. Näiteks peategelase alkohoolikust ema, kelle murdumise põhjustest saab aimu vaid esimese abikaasa ja sõbrannade suu läbi. Romaani minategelane käib nendega kohtumas, kuid peamiselt keskendub siiski vaid oma vajadusele tõde teada saada ja ebamugavustele mõnele kohtumisele minemisel. Seega jääb loo kõige olulisem kõrvalliin läbi kolmandate isikute väga pealiskaudsete seletuste tegelikult väga pinnapealseks ja mõistetamatuks.
Ka peategelase abikaasa, keda esiti iseloomustatakse kui väga hoolivat ja abivalmis meest, jäetakse kiiresti kõrvale ning temast saab vaid üksikuid repliike pilduv taustajõud, kelle käitumine ei lähe tema kirjeldusega absoluutselt kokku.
Seega on romaan küll ladusalt ja lihtsalt kirjutatud, kuid kraabib vaid psühholoogiliselt keerulise olukorra pealispinda. Samas, kes teab, ehk ongi inimesed tänapäeva ühiskonnas nii üheülbaliseks ja isekaks muutunud, nagu «Miraculumi» peategelase mõttemaailmast nähtub. Vaat see oleks alles tõeline tragöödia.
Arvustus
Ketlin Priilinn «Miraculum»
Tänapäev 2015, 232 lk