/nginx/o/2015/03/31/3922109t1h8712.jpg)
Hea romaani aluseks on hea lugu. Hea lugu aga ei tähenda kohe, et ka romaan on hea. See viimane mure on ka Ketlin Priilinnu romaaniga «Miraculum».
Tellijale
Isetu isekus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugu noorest naisest, kes peab pärast ema surma hakkama kasvatama kolme poolõde ja ühte poolvenda, on paeluv ja mõtlemapanev. See on pikitud kontimurdvate dilemmade ja ootamatute pööretega. Kirjeldused laste elust alkohoolikutest vanematega ning raskused joodikute seltskonnaeluga harjumisel on südamlikud ja kaasakiskuvad. Kuid sellega «Miraculumi» headus ka piirdub, kuna romaani peategelase ülimalt enesekesksed heietused hakkavad lihtsalt nii hullult närvidele käima.
Minu silmis ongi selle romaani kõige suurem probleem, et teos keskendub ainult iseka peategelase küllalt naiivsetele mõtetele ning kõik loo teised tegelased ja kihid jäävad kaugele tagaplaanile. Sealjuures ei suuda kirjanik romaani kangelannat lugejale isegi piisavalt sümpaatseks muuta, et talle kaasa elada.