P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Arvustus: Anne Veesaar kui küpsetav Koidula

Alo Malt
, õpetaja
Arvustus: Anne Veesaar kui küpsetav Koidula
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Anne Veesaar küpsetava Lydia Koidulana
Anne Veesaar küpsetava Lydia Koidulana Foto: Luksemburgi Eesti pühapäevakool (Facebook)

Anne Veesaare esitatud iseteadlik Lydia Koidula mõjub kohati sama jõuliselt nagu Talvi-Elviste-Everi polkovniku lesk.

Anne Veesaare monoetendus «Lydia»
28. veebruaril 2015 Luksemburgi emakeelepäevadel.
Esietendus 24.02.2014 New Yorgis.
Tekst ja lavastus: Anne Veesaar ja Heiti Kender.

Võrreldes maskuliinse stand-up teatriga on naismonoetendused Eestis vähem pildil. Seda rõõmustavam oli võimalus üht säärast eesti tükki välismaal vaadata.

Õhkkond oli meeldiv, publik innukas ja mängupaik hubane. Kui millegi üle nuriseda, siis valgustuse – näitleja selja taga paiknenud päevavalguslambid  kiirgasid otse vaatajaile silma. Aga see tehniline lahendus ei sõltunud korraldajaist ega ammugi mitte esinejast.

Teksti on põimitud ärkamisaegseid tsitaate 19. sajandist, Koidula eluloolisi seiku ja satiiri tänapäeva Eesti ühiskonnas aktuaalsetel teemadel. Kahel esimesena mainitud põhjusel võiks näidendit edukalt koolides eesti kirjanduse ainekava illustreerimiseks tarvitada. Teadaolevalt ongi koolid seda võimalust kasutanud – üks viimaseid etendusi oli näiteks Lilleküla gümnaasiumis.

Põiked tänapäeva ärgitasid mind aga tõmbama paralleele eesti lavaklassikaga: Anne Veesaare esitatud iseteadlik Koidula mõjub kohati sama jõuliselt nagu Talvi-Elviste-Everi polkovniku lesk. Smuuli tekstis on kaasaega pilkav satiir muidugi esiplaanil, kuid sarnaselt Lesega võtab ka Lydia mõnikord üsna ootamatult sõna omaaegsetel ja tänapäevastel ühiskondlik-kultuurilistel teemadel. Võrdluseks võib siin tuua kasvõi polkovniku lese tiraadi kirjanduslikust siirusest. Muidugi võib olla, et osaliselt on taoliste assotsiatsioonide põhjuseks ka naisetenduste ülalmainitud vähesus. Igal juhul on Anne Veesaare Koidula loomulik ja veenev ning kordagi ei teki (nii mõnelegi monoetendusele omast) piinlikku küsimust, et kellele ja milleks ta seda kõike räägib.  Mõistagi toetavad üldmuljet ka koidulalik kleit ning soeng.

Väga õnnestunud lavastuslikuks võtteks võib pidada kaneelirullide küpsetamist publiku silme all – alates põlle ettesidumisest ja taigna valmistamisest kuni ahjusoojade küpsetiste ühise degusteerimiseni. Lisaks sellele, et see toetab monoloogi nö käelise tegevusega, muudab selline argine toimetamine kauge ja kättesaamatu Koidulauliku vaatajaile inimlikult lähedaseks ja mõistetavaks. Veelgi enam, kujuteldavas köögis askeldades ja oma südameasjadest rääkides saab ärkamisaja ikoonist Naine, kes kõnetab ka tänapäevast publikut. Üks ajalooline portree muutub järsku elavaks ja üheks meie seast. See ei tähenda aga kuulsa sajakroonise devalveerimist, vaid hoopis kullasisalduse suurendamist.

Märksõnad
Tagasi üles