Millest koosneb küllus?

Contra «Kõik on kõige targemad»

FOTO: Teet Malsroos

Pilguheit uuemale, 2014. aastal ilmunud algupärasele eesti lastekirjandusele ütleb: valitseb küllus. Lähemal süvenemisel saab selgeks, kui petlik see on. Küllap on seda tundnud need, kes raamatupoes nõutult silmitsenud mitmeid riiulitäisi kirjusid kaasi. Olen endiselt seda meelt, et lasteraamatuid ilmub liiga palju, ikka näikse valitsevat arusaam, et lastele võib ja oskab kirjutada igaüks. Lubamatult palju on keelelist ja kujunduslikku maitselagedust! On raamatuid, millel küll uhke kujundus, aga sisu pole ollagi, samas kui mõni tuumakam lugemine kaob tagasihoidliku väljanägemise tõttu kirjude vahele ära. Kõige nukram, et leidub neidki, kus pole ei silmarõõmu ega sisu, mille puhul hakkab lihtsalt hale kulutatud ajast ja rahast… Ja muidugi lapsest, kes seda lugema peaks sattuma. Ometi usun, et väikeses inimeses on olemas see miski, mis hea raamatu, hea loo ära tunneb. Loodan, et ka täiskasvanus. Sellisel juhul leiab põhjust ka rõõmustamiseks. 2014. aasta kinkis eesti laste lugemisvarasse õnneks ka mitmeid väärt raamatuid. Neid, nagu igal aastal, sõelus muuhulgas välja kultuurkapitali lastekirjanduse žürii, kuhu sel korral kuulusid Mare Müürsepp, Anti Saar ja allakirjutanu. Selgituseks pean vajalikuks rõhutada: žürii otsus on kompromiss, ikka ja alati jääb süda valutama, kui mõnd head raamatut ei õnnestunud esile tõsta. Siiski, on autoreid, kelle puhul pole kahtlust, et nad kõigest hoolimata üles leitakse ja lugeda võetakse – Leelo Tungal, Aino Pervik – mitme põlvkonna jaoks äratuntavad, omad, hinnatud-armastatud. Nooremaist on nende kõrval muidugi Andrus Kivirähk. Samuti Piret Raud, kelle kindel ja omanäoline kirjaniku- ning kunstnikukäekiri on viimastel aegadel rohkete tõlgete abil võitnud ka piiridetaguse lugejaskonna südame.

Ülalpool nimetatud žürii valis eelmisel aastal välja kuue autori teosed, need omakorda väga erineva loomuga, kuid loodetavasti sellised, mis paljudele lugemisrõõmu võiksid pakkuda.

Tagasi üles