Miksitud maastik

Joel Tammik Foto: Kuvatõmmis

Joel Tammik

Laane universum

Väli Records

Hinne:4

Kuulasin esmaspäeva hommikul töö juures Joel Tammiku uut plaati. Äkki astus kolleeg tuppa, kutsus koosolekule. Pehme mull, mis nii mõnusasti mul ümber oli, katkes. Tuli minna asju arutama.

Selline mõnus, ämbientne – olen kuulnud inimesi kasutamas selliseid väljendeid.  Ambient seostub eelkõige justkui rekreatiivse atmosfääriga, millegi spaalaadsega. Sellest väljutakse puhanult, uue energiaga. Brian Eno mõtles ambient’i mõiste välja haiglas olles ja jõudeolekus tähelepanul mikrotasandile liikuda lastes. Plaadid, mida ta oma ambient’i seerias tegema hakkas, ei olnud küll loomult väga rahustavad. Neis oli ikka midagi natuke valesti ja häiriv, nagu mõni kummaline mälusituatsioon minevikust, mis vajas selgeks mõtlemist, kuid osade suhtelise klappimatuse tõttu polnud see võimalik.

Ka Tammiku «Laane universum» on oma helidelt pigem mürgine ja saastatud kui puhas ja helge. Pigem elab see kuskil Saksa plaadifirmade Basic Channel ja Chain Reaction tehnoidse ambient-dub’i traditsioonis, milles on oluline koht erinevat sorti muundatud bassikäikudel. Et kui ma alguses rääkisin mõnusast mullist, mis katkes, siis ei sisalda selline jutt päris täit tõde. Mull küll, kuid kas ikka lõpuni mõnus?

Plaadi kaanel näeme aasa- või laanejuppi, mille ümber tornmajad ning mida mööda jookseb kõrgepingeliin. Sellist vaikset kõrgepinget suristab kõlaritesse ka Tammik. Inimese toodetud elekter, mis on segunenud loodusega. Metsade vahele raiutud sihte mööda jooksvad kõrgepingeliinid tunduvad mulle alati kuidagi mõistatuslikud. Üks osa sellest mõistatuslikkusest kuulub kindlasti ohule, mis nendega kaasneb. Ikka on ju kuuldud jutte, kuidas kuskil on liin katkenud, maha jooksnud ja eluohtliku pingevälja tekitanud.

«Laane universum» toimetab vaikselt, ent tahab, et teda kuulatakse. Sellepärast see arvatavasti ka ainult taustamuusikana ei tööta. See ei ole pretensioonitu õhk, mis laseb sul olla. Ta laseb, aga ainult siis, kui talle tähelepanu pööratakse. Universum, mis on täis väiksemaid ja suuremaid, soojemaid ja külmemaid, heledamaid ja tumedamaid sünteetilisi helisid, mis liiguvad just täpselt sellises kauguses ,et midagi jääb neis varjatuks.

Joel Tammik seostus oma tegevuse alguspäevil Ulmeplaatide kambaga, kelle peamiseks kõlaeeskujuks oli Sven Grünberg eelkõige «Hukkunud Alpinisti hotelliga». Seda osa näitab välja ka Laane universumi esimene lugu «Sügistuul». Sealt edasi arendab ta jätkuvalt liini, millisena me teda eelkõige tunneme ja mida ka mainisime. Mingisugune, ilmselt siis ikkagi grünbergiga seostuv esto-moment on küll olemas ja teeb vahetevahel külaskäike, kuid Joel Tammiku muusika üks sümpaatsemaid omadusi ongi, et ta ei luba millelgi päriselt domineerima hakata, vaid on paljusus või platoo, kus tegutsevad perifeersed agendid.