Aja auk. Madchesteri pilves helivõlur

Martin Hannett

FOTO: Kuvatõmmis

Martin istub miksimispuldi taga, silmaterad jõllis. Palju narkotsi teinud silmad. Mix lõppeb. Ta hüppab jahmunult toolilt: «Mis see on? Mis kuldne asi seal helgib? Kas see pole mitte halo? Ega ma surnud pole? Või olen?» «Ei, Martin,» sõnab Ian. «See on kuldplaat. 10cc «I’m Not in Love».» «Ma ei ole ju 10cc-s, ega ju?» «Ei, Martin, sa oled Stockpordis». Aasta 1979. Lihtne hetk hullu produtsendi ja Joy Divisioni seltsis. Helivõlur Martin Hannett suri 42-aastaselt eile 24 aastat tagasi.

Tellijale

New Orderi Peter Hook «Kui Martin Hannett oli «absoluutselt õige», siis ülejäänud Factory oli «absoluutselt vale»». Kui maailma juhtimisõpikud kirjutavad ülimalt headest ideedest, mis suudetakse kindla peale nässu keerata, siis üks neist on Tony Wilsoni eestveetud Factory Records. Hannett oli nässuläinud geniaalne produtsent, kes ei hoolinud vähimatki muusikutest, aga hoolis selle võrra rohkem helist. Helist, mis oli tema peas ja mis tuli muusikasse saada.

Tema armastus luupiva trummi, kaja ja reverbi vastu on toonud meieni reivid, Bristoli triphopi ning teinud oluliseks puhta ja eraldiseisva kõla ilu.

Tagasi üles