USA koreograaf Cid Pearlman: püüan omada Eestis võimalikult väikest koloniaalset jalajälge

Cid Pearlman Foto: Steve DiBartolomeo

Koreograaf ja pedagoog Cid Pearlman sattus Eestisse esmakordselt 2009-10 õppeaastal. Otsides võimalust Fulbright stipendiumiga välismaale suunduda ja teades tänu Los Angeleses uurimustööd teinud Heili Einastole (tantsukunsti- ja sotsiaalteadlane - toim.) Eesti kohta nii mõndagi, otsustas ta just Tallinna Ülikooli kasuks.

Nüüd naaseb kaasaegse tantsu õppejõud ja lavastaja siia juba iga-aastaselt. Milline oli teie esimene aasta Eestis?

See oli väga produktiivne aeg! Korraldasin akadeemilise sümpoosioni «Kujuteldavad kehad» (Imagining Bodies), kuhu me tõime kõikjalt üle maailma erinevaid tantsuartiste esinema. Samuti lõin juba professionaalsete tantsijatega lavastuse ning osalesin ja õpetasin festivalil Notafe.

Juba järgmisel suvel viis Pearlman USA saatkonna toel Tallinna Tantsuakadeemias töötube läbi, misjärel lõi etenduse Hiiumaa tantsufestivali jaoks ja samuti võttis ühe oma 2009-10 aastal tehtud töödest üle ookeani endaga kaasa. Kuidas Eestis loodud tantsulavastuse Ameerikasse viisite?

Helen Reitsnik, Tiina Mölder, Rain Saukas, David King ja mina olime 2009-10 teinud tantsulavastuse «This is what we do in winter». 2012. aasta kevadel harjutasime Eestis ja juba juunis esitasime tantsuteost Ameerikas, Californias. Projekti raha saime kokku tänu Kickstarterile nagu Hooandja teil on.

Mis see on, mida te siit saanud ja endaga kaasa võtnud olete?

Ma arvan, et Eestis tehakse palju tarmukalt, mõtestatult tööd ja see loob ekstra kvaliteedi. Need tantsualased produktsioonid, millega ma Eestis seotud olnud olen, on väga eksperimentaalsed, aga ka isiklikud ja nutikalt lahendatud. Näiteks Tiina Mölder ja Helen Reitsnik tegid tantsulavastuse «Facing Forest». See rääkis nende suhetest metsa ja teineteisega ning oli väga ilus! Eestis on muinasjutulised metsad, päris maasikad ja sügav-lillad mustikad. See ei ole agressiivne või pealetükkiv ilu, aga sügav. Olin rabatud, kui seda esmakordselt nägin. Nüüdseks on arvatavasti on mu ümber Eestis sama suur kogukond inimesi kui Californias. Olen praeguseks Eestist 19 kuud eemal olnud, mis on kuue aasta pikim aeg. Vahel tundub, et mu elu ajatelje moodustavad Eesti külastamised ja nende vahepeale jääv aeg.

Tulles esmakordselt siia, oli huvitav jälgida, millise meeletu kiirusega te ühiskonnana arenete. Siin toimuv on olnud minu jaoks progressiivsete sotsiaalsete muutuste ehe näide. Olin väga huvitatud e-eestlusest, selle mõtte kaasaegsusest ja suhtest pikaajalise traditsioonilise kultuuriruumiga. Usun, et ühiskondlikke muutuseid on võimalik ka tantsulisel teel kaardistada. Vaadakem näiteks tantsulavastusi, mida tehti Eestis 90ndatel või Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemise järgselt. Tantsus on näha konkreetseid muutusi, ka tagasi vaadetes ja praegusega võrreldes.

Võrreldes kaasaegse tantsu arenguid siin ja sealpool Atlandit, siis mida märkate?

Kaasaegne tants Ameerikas on hiigel-mõiste, mille sees eksisteerib väga palju erinevusi. Esmakordselt siia tulles olin rabatud minimalismist Eesti kaasaegses tantsus, mis selle aja märksõnaks oli. Tehti väga huvitavaid kontseptuaalseid teoseid, aga ei toimunud liikumist läbi ruumi ja see oli teadlik esteetiline valik. Nüüd näen paradigmaatilisi muutusi - tantsulavastusi, mis on nii kontseptuaalselt, intellektuaalselt kui ka keha liikuvuse poolest tihedalt ülesehitatud.

Ameerikas oleneb loodav tantsukunst konkreetsest ringkonnast. Tants on koht, kus inimene saab kahtluse alla seada selle, mida staatus quo normaalseks peab. Nii, et USA-s näeme tantsukunstis rohkelt identiteedipoliitikat, kas siis homoseksuaalsuse, afroameeriklase, naiseks olemise vms teemadel. Viimase paari kümnendiga on tantsukunsti keeles hakatud eksperimentaalsel moel rääkima ka hübriid-identiteetidest nagu aasia-, aafrika-, juudiameeriklane jne.

Koostöös Lady Festi ja OMA TOA-ga viite läbi lugemisruumi, kus kolme kohtumise jooksul on arutluse all eelnevalt loetud artiklid teemadel sugu (gender) ja esinemine (performance). Olete feministlik koreograaf?

Jah! Ma olen mõlemat - koreograaf ja feminist. Mind huvitab tantsu juures kõige rohkem, kuidas sugu opereerib tantsus ja liikumises. Peamisteks teemadeks, mida käsitlen on suhete ja koostoimimise komplekssus. Inimestel on õigus erineda ja erinevaid paradokse väljendada. Koreograafina seisan silmitsi nii inimestega, kes esinevad liialdatult oma maskuliinsuse või feminiinsusega, kuid ka nendega, kes jätavad sooaspekti oma töödest üldse välja. Ka sellest pole ma huvitatud. Ma lähtun individuaalsusest liikumises ega tooda pelgalt pere- või sookeskseid lavateoseid. Neid lugusid on liiga lihtne rääkida. Kõige olulisem on indiviidi suhe teda ümbritseva maailmaga.

Kuidas ja miks te feminismini jõudsite?

Kasvasin üles 70ndate Ameerikas, suurte sotsiaalsete muutuste ajastul. Sellel ajal toimusid homoseksuaalsete-, naiste-, inimõiguste-, ladina- ja afroameeriklaste liikumised. Tundus, et kõik on võimalik! Tehti erinevaid eksperimente, näiteks viidi valgete rajoonist õpilasi busside kaupa afroameeriklaste koolidesse ja vastupidi. Sellest kasvasid välja erinevustega rikastatud kommuunid. Nii anti inimestele võimalus koos olla ja see oli väga positiivne kogemus. Ühel hetkel, kui erinevate inimeste keskel olemine saab normaalsuseks, siis erinevused kaovad. Ma kasvasin üles posititiivsel ajastul.

Lisaks elasin oma kahekümnendatel Berliinis ja nägin sealset punk-liikumist. Koreograafina oman formalistlikku vaatenurka, mis pärineb lapsepõlvest, punk-rokkari esteetikat ja feministlikku ideoloogiat. Mu ema kasvatas mind teadmisega, et ma võin teha, mida tahan ja sugu pole sellel teel takistuseks. Mis ei tähenda, et ma ei oleks oma elus kogenud ahistamist. Olin varaküps noor naine ja tean väga hästi, milline maailm on.

Võib öelda, et Eesti ei ole veel kuigi tolerantne maa veel. Samas võeti vastu kooseluseadus, Lady Fest on kanda kinnitanud ja linnapiltki mitmekesisem. Kui palju te Eesti sotsiaalarengutele mõtlete ja kaasa elate?

Ma tõesti usun toimuvatesse arengutesse! Olles siin esimest korda aastatel 2009-10, korraldasin soo ja võrdõiguslikkuse teemalisi vestlusringe oma õpilastega. Selliseid arutelusid polnud Eestis tookord või kui üldse, siis igatahes mitte avalikus ruumis. See tundus mulle ülioluline, aga välismaalasena ei tahtnud ma samas ka tulla ja öelda, kuidas asjad olema peaksid. Kuigi nii on Eestis peale iseseisvust kahetsusväärselt palju juhtunud. Püüan omada Eestis võimalikult väikest koloniaalset jalajälge

Lady Festi ja Oma Toa korraldajad on väga julged ja ühtlasi ka Eesti dünaamilise tuleviku kindel osa. Muutuste tegemiseks ei saa kasutada buldooserit. Inimesi tuleb kaasata ja nad peavad arusaama, et naisteõigused on inimõigused. Feminism ei seisne selles, et naised on halvad ja mehed head, aga kuidas parimal moel koos toimida selliselt, et meil oleks võrdne ligipääs võimule? Kuidas saavutada võrdne palgatase ja lapsehooldustingimused? See on võime näha ennast subjektina ehk oma loo peategelasena. Me ei ole kellegi teise loo objektid.

Mis puutub soorollidesse, siis nii stereotüüpse mehe kui ka naise rollid on väga kitsad. Feminism annab inimestele ruumi kultiveerida parim endas leiduv ja toetada teineteist sellel riukalikul teel läbi elu. Diskussioonid soo konstrueerituse ümber on äärmiselt olulised.

Millised on teie seekordsed ettevõtmised ja tantsulavastused Eestis?

Sellel reedel, 10. aprillil leiab Sõltumatu Tantsu Laval aset avalik loeng, kus ma räägin soo funktsioonist teatri-, visuaal- ja tantsukunstis Ameerikas, aga ka Euroopas. Usun, et sellest saab üks elav õhtupoolik, sest näitan ka provokatiivseid ja päris pööraseid teoseid, mida viimase 30-40 aastaga tehtud on. Juba järgmisel nädalal, 15. ja 16. aprillil toimuvad sealsamas tantsulavastuse «Economies of Effort 2» esietendused.

«Economies of Effort 2» on kaheksa professionaalse tantsijaga loodud lavastus. Tahtsin teha tööd nelja erineva, isiklikul tasandil seotud paariga. Tantsijateks on partnerid eraelus - Külli Roosna ja Kenneth Flak, parimad sõbrad Siim Tõniste ja Üüve-Lydia, aga samuti emad ja lapsed - Krista ja Karmen Köster ning Tiina Mölder oma kõigest kuue aastase poja Augustiga. See on eksperiment, mille käigus saan jälgida, kuidas iga paari isiklikud suhted tantsus avalduvad ja need kõik on nii erinevad.

Õpetan siintoimuvaga paralleelselt kahte e-kursust Californias, annan mitut tantsulise liikumise töötuba  ja viin läbi lugemisruumi vestlusringe siin. Päris palju asju on kokku langenud, aga ma arvan, et kevad ongi selleks Eestis õige aeg. Kogu loodus ja inimesedki aktiviseeruvad taas peale pikka talve.

On see hetkel teie produktiivseim aeg koreograafi ja õppejõuna?

Viimased pool tosinat aastat on olnud kõige produktiivsemad. Olen saanud teha põnevat tööd siin ja sealpool ookeani. See on hea aeg!

Millal te tagasi Eestisse tulete?

Ma loodan, et see on suvi 2016 ja siis juba pikemalt.

10. aprill 19.30 - 22.00 toimub Cid Pearlmani avalik loeng ja vestlusring “The Performing Body/Gender, Identity and Difference”

15. ja 16. aprill 19.00 - 21.00 Cid Pearlmani intiimne tantsulavastus "Economies of Effort: 2"