Eesti tegijad jäävad vene klassikutele teatrilaval alla

«Vennad Karamazovid». Foto: Siim Vahur

Eesti Draamateatri «Vennad Karamazovid», Rakvere teatri «Põhjas», Vene Teatri «Naisevõtt», Vanemuise teatri «Meister ja Margarita», Endla teatri «Meie aja kangelane», lavakunstikooli «Idioot FM» – see on valik sel hooajal Eesti teatrites esietendunud lavastusi, mis inspireeritud vene kirjandusklassikast.

Siinkirjutaja on näinud sest nimekirjast kolme esimesena nimetatud tööd ning neist tulebki lähemalt juttu.

Lämmatav Dostojevski

Kui Dostojevski «Vendades Karamazovites» astub lavale Lembit Ulfsak staarets Zossimana, siis tõusevad ihukarvad püsti – veenev ja võimas on tema pisut tudisev, kuid sellele vaatamata enesekindlalt väärikas kõnnak. Siis saabub aga vaikus, staarets seisab laval ega ütle mitte midagi, paus kestab minuti, teise, võib-olla viiendagi. Paus kannab, sest vaikimisse on peidetud kogu maailma tarkus ja headus, haruldane pinge.

Ma ei tahtnud, et Ulfsaki staarets lavalt lahkuks, et see stseen lõpeks… Sest just sel hetkel sündiski teatriime. Aga ega Ulfsak üksinda polnud «süüdi» selles haruldases teatrihetkes, ses stseenis mängivad tema vastu ja tema poolt sümpaatselt võluv, samas ka oma enesekesksuses tülgastav Fjodor Karamazov (Mait Malmsteni energiast pulbitsev ja särav roll), süütu lapsukese naeratuse ja maailmasuuruse kannatuse ühte sulatanud Aljoša Karamazov (Pääru Oja tähelepanuväärne, napp ja täpne mäng), jäälõhkujaliku jõuga elu purustav Dmitri Karamazov (esietendusel veel pisut rabe lahendus Hendrik Toompere jr-lt) ning esialgu veel märkamatu hall hiireke ehk Ivan Karamazov (Mait Jooritsa roll kasvab etenduses lõpuks selgeks karakteriks).

Pille Jänese loodud leidlikul laval on isa ja pojad, naised (Marta Laan, Merle Palmiste ja Kersti Heinloo, kõigilt veenvad rollid) ja mehed, on võitlus elu, raha ja armastuse nimel. «Vennad Karamazovid» räägivad elust, mida elame täna, homme. See on konkurents ja igatsus armastuses, oskus võita ja kaotada.

Ent siiski on «Vennad Karamazovid» Hendrik Toompere lavastusena kokkuvõttes paras vaatamiskannatus, sest tegijad jäävad Dostojevski romaanile alla, see pakub liiga palju ja veel rohkem on soovitud lavale tuua ning edasi anda. Vaatajad lämmatatakse ning saali poolt vaadates kaob fookus, idee (miski, millega tahaks nõustuda või vastu vaielda) asemel võtab võimust väsimus ja kergendus saalist pääsemise üle.

Pärast esietendust ütles keegi, et Toompere «Karamazovitest» saaks väärtseriaali. See seltskondliku vestluse osana õhku visatud idee polegi nii tobe, kui esialgu tundub, sest võib-olla tõesti oleks Toompere käsitlusel osadeks jaotatuna palju rohkem elujõudu kui kolm ja pool tundi kestval lavastusel teatrisaalis. Rollid ja võimas lugu on ju olemas.

Nuditud Gorki

Autori lopsakalt lokkavale ja sisuliselt sügavale tekstile jääb alla ka Rakvere teatri lavastus «Põhjas». Õigemini, need, kes lähevad otsima Gorki rammusate karakteritega lugu, peavad saalist lahkuma pettunult, sest teatris näeb pigem Gorki surematust näidendist inspireeritud lihtsustatud näitemängu, mille autoriks on lavastaja Jussi Sorjanen.

Sest kui Rakvere «Põhjas» oleks Sorjaneni ja trupi ühistööna valminud lavastus kruiisilaevale lõksu jäänud inimesest, nende omavahelisest suhetest, alkoholist ning igatsustest, siis võiks seda pidada otsinguliseks ning peaaegu õnnestunud ettevõtmiseks. Gorki kirjeldatud inimeste, nende omavaheliste suhete asemel näidatakse publikule aga haledalt tühiseid visandeid.

Gorki näidendis aeglaselt välja joonistuva üksteisest sõltuvate suhete keerulise võrgustiku asemel kujutatakse laval tõuklemist «Hulludel päevadel». Elektri asemel pakutakse vaatajale seltskondlikku mängu (jõuluvanale tantsimist, kingituseks päästevestid).

Aga kui unustada ära Gorki ja vaadata lavastust nn süütu pilguga, siis jääb ikkagi õhku küsimus, miks peab tegevus toimuma laeval, miks veavad inimesed endaga kaasas oma kohvreid: elumerelainetel hulpimine, suures lõbusas seltskonnas end üksinda tundmine, kohver kui rist või siis tühi kohver tühja hinge sümbolina – see kõik on liiga kulunud, tüütu ja lihtne.

Lavaline purjutamistrall aga mõjub lustliku (tõsi, tühise) rahmeldamisena, mille tõttu ei pääse mõjule ka nüüdisaja üksindus, millest lavastaja soovivat publikuga rääkida.

Lavastuse «Põhjas» rolle on raske analüüsida, sest kõik tegelased on nuditud ühetaolisteks kriipsujukudeks. Ent kui Gorki loodud värvikatest karakteritest mööda vaadata, siis Rakvere teatri lavastuses murravad end nähtavaks Tarmo Tagamets, Natali Lohk ja Eduard Salmistu, nende tegelaskujude luudele on liha kasvamas.

Tolmune Gogol

Vene Teatri uue kunstilise juhi Igor Lõssovi lavastatud Gogoli «Naisevõtt» on neist kolmest lavastusest kõige küsitavam, sest vaatamata hoogsatele ja toredatele rollidele – Aleksandr Kutšmezovi Podkoljossin ja Ilja Nartovi Kotškarjov – tekib saalist lahkudes küsimus, miks peaks aastal 2015 vaatama Gogoli 1842. aastal ilmunud teksti sellest, kuidas üks tüüp tahab endale naist leida. Gogoli «Naisevõtust» oleks võimalik lavale tuua ka teistsuguseid  tõlgendusi, kuid Vene Teatri lavastus ongi üks lihtne ja selge kosjalugu.

Lõssov on püüdnud lavastust vürtsitada, toonud lavanurka vahepaladeks džässilikke viise mängiva pulmabändi, mis on tõesti võluv, kuid mitte piisav, et «Naisevõtult» tolm ära puhuda. Ka lavakujundust võib nimetada nutikaks, eriti vangikongide-linnupuuridena mõjuvaid ja laval ringi sõitvad uksi, mille taha peidavad end kõik kosja tulnud vanamehed/noormehed (kunstnik Izabella Kozinskaja).

Gogoli tekst ja professionaalsed näitlejad suudavad publikut oskuslikult kõditada ning saal aetakse naerma, seega võiks ju öelda, et «Naisevõtt» on õnnestunud komöödia. Kuid kuna naerule ei järgne ühtegi katset ergutada aju, siis taandatakse Gogol nädalalõpu telesõu meelelahutajaks.

Uue kunstilise juhi tulekuga on Vene Teater enesele eesmärgiks võtnud tutvustada siinsele publikule vene klassikat. Hooaja avas Lõssovi lavastatud «Onu Vanja», 24. aprillil esietendub uue kunstilise juhi käsitlus Tšehhovi «Kirsiaiast» ning 15. mail Ivan Strelkini lavastuses Dostojevski «Valged ööd». Vene klassika toomine Eesti lavale on iseenesest tervitatav, kuid need tekstid võiksid olla siiski dialoogis praeguse vaatajaga/ühiskonnaga.

TEATRILAVASTUSED

Fjodor Dostojevski

«Vennad Karamazovid»

Lavastaja Hendrik Toompere. Kunstnik Pille Jänes. Videokujundajad Hendrik Toompere ja Tauno Makke. Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja

Osades Mait Malmsten, Hendrik Toompere jr, Mait Joorits, Pääru Oja, Jüri Tiidus, Lembit Ulfsak, Taavi Teplenkov, Sulev Teppart, Tõnu Kark, Jüri Antsmaa, Marta Laan, Merle Palmiste, Kersti Heinloo

Esietendus 22. märtsil Eesti Draamateatris

Maksim Gorki / Jussi Sorjanen

«Põhjas»

Lavastaja Jussi Sorjanen. Kunstnik Jaanus Laagriküll. Lavastusdramaturg Anne-Ly Sova

Osades Natali Lohk, Madis Mäeorg, Kaili Närep, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarmo Tagamets 

Esietendus 26. märtsil Rakvere teatris

Nikolai Gogol

«Naisevõtt»

Lavastaja Igor Lõssov. Kunstnik Isabella Kozinskaja. Muusikaline kujundus ja arranžeeringud Aleksandr Žedeljov

Osades Tatjana Kosmõnina, Aleksandr Kutšmezov, Ilja Nartov, Tatjana Manevskaja, Ljubov Agapova, Vladimir Antipp, Aleksandr Okunev, Sergei Furmanjuk, Jekaterina Kordas, Ivan Aleksejev ja Väike pulmaorkester (Jekaterina Kordas, Aleksandr Žedeljov, Sergei Šegurov)

Esietendus 22. novembril Vene Teatris