Heliplaat, mis muutis maailma

Ei ole liialdus või reklaamlause. Nii on väitnud nii mõnedki arvustajad siin ja seal laia ilma peal. Ning Manfred Eicher, selle plaadi produtsent ja väljaandja, väitis aastaid tagasi ühes intervjuus, et «Tabula rasa» laiendas 1980ndatel teisel poolel inimeste muusikatunnetuse ja kuulamisharjumuste piire.

Arvo Pärdi enda muusika taustsüsteemis on «Tabula rasa» samuti otsekui kõike läbistav varras. Peaaegu kõike, mida ta on loonud, saab kuidagi võrrelda just selle punktiga.

Siin on mingil moel kätketud helidesse kogu elu- ja surmatunnetus. Kõik see armastus ja kõiksus, algus ja lõpp, vaikuse poole lõppema tunglev ja vaikusest elule võrsuv heli... Kõik see inimeselik ja see, mis inimesest palju suurem.

Plaadi andis 1984. aasta sügisel välja plaadifirma ECM ja sellele olid kogutud muusika, mida Pärt ise pidas sellel hetkel oma parimaks. Kõik need teosed; «Tabula rasa», «Fratres» ja «Cantus Benjamin Britteni mälestuseks» olid kirjutatud 1970ndatel Eestis. Nimilugu ise oli raadioülekande tarvis salvestatud loomisaastal (1977) Saksamaal ja selles on hästi kuulda algusimpulsi värskus ja erksus. Ülejäänud palad võttis linti Eicher ise, nende seas ka viiuldaja Gidon Kremeri ja pianist Keith Jarretti erakordselt elektriseeritud «Fratrese» esitus.

Legendaarne on lugu sellest, kuidas Manfred Eicher kuulis esmakordselt Pärdi muusikat autoraadiost läbi eetrikriginate. Ta oli nii lummatud, et sõitis teepervele ja kuulas («Tabula rasa») lõpuni. Pärast seda ei jätnud ta enne järele, kui oli üles leidnud selle muusika autori, et veenda teda koostöös.

Umbes samamoodi leidis ka kuulajaskond selle plaadi – sammhaaval, väikeste aeglaste plahvatustega ja pöördumatult.

1980ndate lõpus kirjeldas Ameerika kriitik Alex Ross, kuidas ta nägi aidsi surijate varjupaigas, millise pühendumisega surmaminejad noored mehed kuulasid mingit imelist muusikat. Rossi kirjeldus oli nii lõikav ja südamlikult haarav, et seda lugu «Tabula rasa» mõjust räägitakse legendina edasi veel praegugi, kirjeldades muusikat kui elujanu sümbolit.

ECMile tähistas «Tabula rasa» ka CD-ajastu algust, olles esimene tollal uudsel helikandjal välja antud album. Nii et sellele plaadikettale on kätketud mitmesuguseid algusi ja tähendusi – suuri ja väikesi, käegakatsutavaid ja tunnetusega aistitavaid.

Kuulates saab väga paljudele inimestele, ja seda kaugeltki mitte ainult Eestis, tõeks muusikasse vormitud helide võime mõjutada vaimu ja meeli.

Kui Eesti Klassikaplaadiga analoogne küsitlus korraldataks maailmalaiuselt, siis... Mine tea.