Pärdist, klassikast ja autodest

Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder mõistab, et kui teha ainult n-ö vanaaegset raadiot, siis kaoksid kuulajad ära.

FOTO: Sander Ilvest

Rääkisime Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Tederiga tegelikult päeval enne parima plaadi väljaselgitamist. Tähtsaimaks ajendiks oligi, et Klassikaraadio sellise suure ja totaalsusetaotlusega asja ette võttis. Kuid põhjuseid oli veel. Näiteks tähistas Klassikaraadio 1. aprillil 20 tegutsemisaastat. Ka on just käimas Eesti muusika päevad. Samuti on tänavu Eestis muusika-aasta ning tähistatakse Arvo Pärdi ja Veljo Tormise juubelit. Ja Klassikaraadio on just kolinud renoveeritud raadiomaja kõige ülemisele korrusele.

- Enne oli Klassikaraadio peaaegu keldris, kas see kõrguse muutumine, et nüüd on kogu linn silmapiiril, midagi psühholoogiliselt ka annab?

Väga palju. Kolisime palju paremasse olukorda kui enne. Üks asi on korrus, aga palju suurem probleem oli, et eetristuudio ja toimetus olid eraldi, üks oli esimesel, teine viiendal korrusel. Pidime kogu aeg üles-alla jooksma ning üksteisele kirju saatma ja helistama. Praegu jookseb saade siitsamast, töölaud on kahe sammu kaugusel, jõuad 30 sekundiga laua taga käia. See on hoopis teine olukord ka meeskonnatöö seisukohalt. Väljastuses töötavaid operaatoreid ei näinud ma mõnikord kuu aega.

- Tänapäeva meediaorganisatsioone iseloomustab pidev muutumisvajadus. Klassikaraadio on oma olekult pigem konservatiivne jaam. Kuidas teil selle muutumisvajadusega on?

Ikka on ja võiks isegi rohkem olla. See on ala, kus ei saa paigal olla. Asi ei ole sisus, et klassikaline muusika ja muutumatud väärtused, vaid vormis – vorm peab ajaga kaasas käima, inimesed muutuvad, elu muutub, kuulamisharjumused muutuvad. Ei saa elada mullis ja eeldada, et raadio kuulamine on nüüd mingi eriline toiming, milleks võetakse eraldi aega. Publiku pärast on ikka tarvis rabeleda. Vormide ja formaatide möll ongi publiku ootustele vastamine. Võime ju teha n-ö vanaaegset raadiot, aga kuulajad kaovad ära.

- Nii et Klassikaraadio ei ole see viimane süvenemise pelgupaik?

Meil on suur osakaal ka saadetel, millel on kultuuriajalooline väärtus, arhiiviväärtus; saated, mida saab korduvalt kuulata – see on üks suurem erinevus. Aga muusikaprogrammid tuleb ikka teha tänasele kuulajale mõeldes. Praegu on raadiol väga keeruline aeg. Inimeste kuulamisharjumused on muutunud ja me peame teenindama kõiki harjumusi korraga – nii vana kui ka uut. Tööd on justkui rohkem. Kui formaadist rääkida, siis saatekavas on ju oluline, mis kell miski on ja kuidas auditoorium selles osas käitub. Et kui paneme jube hea saate päeval kell kaks, kas üldse on kedagi, kes saavad seda kuulata. Mingil hetkel, kus enamik kuulamisi toimub n-ö nõude peale, st järelkuulamise võimalusega, sellist probleemi enam pole.

- Milline on Klassikaraadio kõige kuulatavam saade?

Praeguse auditooriumiuuringute järgi on see endiselt «Da Capo» ehk siis meie populaarse klassikalise muusika õhtune tund kella viiest kuueni, mis enamasti tuleb paljudel inimestel autoraadiost. Samuti õhtune mitmekesise valikuga «Fantaasia». Viimastel aastatel kuulatakse päris hästi meie õhtust programmi kell seitse, mil üldiselt inimesed vaatavad televiisorit. Kontserdiülekanded pakuvad inimestele huvi. Sellel kellajal ületame mõnda päris suure auditooriumiga raadiojaama.

- Kas 20 aasta jooksul kuulajaskond kasvanud-kahanenud ka või on üldjuhul sama?

Hämmastavalt sama on olnud. Kuulajate arv tõusis märgatavalt majanduskriisi ajal. Kui meie kuulajaskond kõikus 40 000 – 50 000 vahel, siis majanduskriisi ajal tõusis see järgmisse kümnesse. Ka Inglismaal ja Ameerikas täheldati majanduskriisi ajal sellist tõusu. Viimase uuringu järgi oli meil 55 000 kuulajat nädalas, mis on hea tulemus, turuosa natuke üle ühe protsendi. See vastab n-ö keskmisele, kuidas ka maailmas need asjad on. 

- Klassikalise muusikaga seondub mulle ka selline uhke kommertskülg. Lähen näiteks Birgitta festivalile ja Pirita kloostris tervitab mind kohe ukse kõrvale vaatamiseks ja tutvumiseks välja pandud auto. Kuna klassikalise muusika kontserte külastavad keskmiselt rikkamad inimesed, siis on sellist asja ilmselt mõtet teha.

Prestiiži-moment kaasneb klassikalise muusikaga kindlasti. Välismaal, paljudes n-ö vana Euroopa maades kuulub staatuse juurde, et sa käid ooperiteatris või peenel kontserdil. Sealt ka piletite ebademokraatlikult kõrged hinnad. Kulud on ka muidugi suured. See on kallis valdkond. Selles liigub palju raha ja suur osa on selles ka maksumaksja rahal. See on üks kallis sektor, nii et autod sobivad sellesse keskkonda ju küll (naerab), aga see ei ole veel kogu tõde. Meie pakume kontserdiülekandeid väga demokraatlikul moel ja sõltumata sellest, kas on auto või staatusega kuulaja.

- Kuidas või miks tekkis üldse mõte valida parim klassikaplaat?

Eesti Ekspress ja Raadio 2 valisid möödunud aastal parimat Eesti plaati. Nad ei olnud seda määratlenud kui parima popalbumi valimist, vaid valiti parim album. Meile tundus, et see ei sisaldanud siiski päris kõike.

Mingisugune klassikatoimetaja õiglustunne ütleb, et see oli nagu pool tõde, sest Eesti klassikalise muusika plaadid polnud peaaegu kaasatud. Üks eesti klassikalise muusika suurimaid teetähiseid, Arvo Pärdi «Tabula rasa» oli selles järjestuses 33. kohal.

Tahtsime teha seda valimist põhjalikumalt kui lihtsalt, et öelge tunni aja pärast kümme parimat plaati. Enamasti tulevad sellise asja peale meelde ainult äsjailmunud plaadid. Rääksime rahvusraamatukoguga, kellel on kõige täiuslikum kogu eesti plaate. Nad võtsid ette väga raske töö ja sorteerisid välja n-ö klassikaplaadid, millest sai valida. Sellist nimekirja, nagu need 2000 plaati, pole varem koostatud, ja pole ka põhjust olnud. Selle juures tuli ka natuke otsustada, et mis on klassika ja mis ei ole.

- Mis need piiripealsemad plaadid seal nimekirjas olid?

Mõned Georg Otsa plaadid, mis minu arvates ei ole ehk n-ö tõsine muusika, elektronmuusika vallas on asju, mis võivad mõnes tekitada küsimusi, samuti olid kaasatud mõned tõsiste ambitsioonidega folkplaadid. Ühe kirja saime kuulajalt, kes küsis, kas elektronmuusikaplaadid nagu Sven Grünberg on klassika. Aga Grünberg oli sees.

- Hiljutisel Eesti muusika päevade pressikonverentsil toodi eraldi sündmustena välja ka kahe plaadi – Märt-Matis Lille debüütplaadi ja ansambli U: värske plaadi – esitlust. Kuidas teile tundub, kas eesti kaasaegsete heliloojate plaate ilmub vähe?

Väga vähe.

- Miks see nii on?

Küsimus, kuidas olla nähtav, on praegu väga keeruline. Plaat kui selline on tänapäeval muutunud mingis mõttes tühiseks, neid on nii palju.

- Ei ole ju tühine, kui on sündmus.

Jah, sõltub sellest, kuidas seda valgusvihku sättida. Ka meie töö siin Klassikaraadios on tõsta esile asju, mis meie oleme ekspertidena kokku leppinud, et see on väärtuslik. Selleks me siin olemegi, et teha valikuid, mitte et lihtsalt plaat mängima panna. Arvan, et plaatide kogumine ja muusikaarmastus ei ole inimeste elus enam sellisel kohal, kui see oli veel kümme või kakskümmend aastat tagasi, sihik on kuhugi mujale läinud. Kui see, mille põhjal sa leiad endale näiteks sõpru, ei ole enam näiteks ühine muusikamaitse, vaid midagi muud, on väga suur muutus vaimsel maastikul.

Samuti on plaatide puhul ju nii, et me võime kasvõi Hooandja või sõprade toel mõne plaadi välja anda, aga rahvusvaheliselt me seda levitada ikka ei saa. Selliseid kontakte, kes peavad seda oluliseks levitada, on keeruline leida. Ainult üksikud tipud saavad seda. Eesti muusikal on tohutult vedanud ECMi-suguse firmaga, kes on superkvaliteet ikka maailma mõistes. See, et nad on nii palju eesti muusikat välja andnud, on eesti muusikale väga suur teene.

-Kas see on tänu Pärdile ja Tüürile nii?

Eelkõige tänu Pärdile, ikka sellele samale «Tabula rasale», mida ECMi boss Manfred Eicher autosõidul juhuslikult raadiost kuulis ja mõistis, et tema käes on kalliskivi. Ta leidis üles Arvo Pärdi ja need muusikud ning sai selle välja anda. Pärdil oli varem juba maailmas plaate avaldatud ja ta oli tuntud, kuid sellest sai väga suuri kvaliteete kaasa toonud koostöö. Enne Tüüri oli tegelikult järgmiseks Tormis, keda ECM võttis välja anda. Nüüd on see eesti heliloojate nimekiri juba üsna pikk.

- Tänavu on Eestis ka muusika-aasta, on siis olulisi muusikasündmusi selle tõttu rohkem ka või on tegemist pigem formaalsusega?

Minu jaoks isiklikult on muusika-aasta väga suur tõelisus, sest kui muusika-aasta kui sellise toimumine jutuks tuli, sain ministeeriumi muusikanõunikuga kokku ja leppisime kokku, et kutsume Tallinna rahvusvahelise muusikaürituse. Selleks ürituseks on rahvusvaheline heliloojate rostrum, mis algab Raadiomajas juba vähem kui kuu pärast. Tegemist on kõige suurema üritusega, mida olen kunagi korraldanud, kuna osa võtab 30 riiki. Rostrum on ajastatud samasse aega ka Arvo Pärdi – Robert Wilsoni «Aadama passiooni» esmaettekandega.

Tagasi üles