Holograaf. Vaimulaintel lendavale purjelaudurile järele sõudes

Maailm on küll killustunud, aga kirjandus võib ta kokku panna, arvab Mati Sirkel.

FOTO: Mihkel Maripuu

Tunnistan, et Mati Sirklist tema kolmanda esseekogu «Vanad vastuseta küsimused» (Tuum, 2014) – eelmisteks olid «Orva-aastad» (Tuum, 2004) ja «Uued orva-aastad»(Tuum, 2009) –  ilmumise puhul «holograafi» kavandades jäin kimpu pealkirjaga. Sest enamasti käivitubki mu mõte pealkirjast kui järgneva kujundlikust kokkuvõttest või üldistusest. Muidugi olnuks ahvatlev lähtuda kaane- ja vahelehtede kujunduses (kujundaja Andres Rõhu) kasutatud, juba antiikajast teada sirklist (tuletis ringist, lad k circulum, mille joonistamiseks seda riistapuud tarvitati), sest tõepoolest, mõnikord juhatab inimese nimi kõige otsemat teed tema elu ja tegemiste kujundliku iseloomustamise juurde.

Tellijale

Mati Sirkli puhul saaksime rääkida tema tõlkijahaardest (resp sirkli haaradest), mis hõlmab mitmeid keele- ja kultuuriruume, aga ka temast kui nendessamades ruumides liikuvate suurvaimude loomingu kommenteerijast. Iga niisugune kommentaar oleks võetav sirkli tõmmatava ringiga, mis – kui nüüd Jüri Talveti sedastust Mati Sirkli teenest (Sirp, 27.11.2009) korrata – «osutavad vaimsusele ühiskonna orienteerijana, teadvuse süvakihina, ning olulisele kirjandusele, mis (tingimata ühenduses filosoofiaga, kohati ka teadusega, ent sugugi mitte nendele alluvana või nende teisejärgulise lisandina) moodustab vaimsuse südamiku».

Tagasi üles