/nginx/o/2015/04/15/3966271t1h07e8.jpg)
Ameerika suupillivirtuoos Grégoire Maret võlus Eesti publikut Jõulujazzil 2014, Cassandra Wilsoni ansamblikaaslasena, muusiku ülitundlikkus ja lavaline ekspressiivsus jäid mällu kauemaks. Nüüd tuleb ta tagasi Eestisse, seekord omanimelise kvartetiga.
Grégoire, kuidas sai suupillist teie instrument, mis selles pillis vaimustab? Kas suupilliga saate teostada kõiki oma ideid või on sel pillil ka piirid?
Suupilli leidmisega on seotud kaks märgilist seika. 1995. aastal käisin kooliekskursioonil, kust sain kingituseks suupill-võtmehoidja. Selle suveniiri kõla intrigeeris mind ja tahtsin sellest pillist rohkem teada. Nädal hiljem esines Genfis legendaarne bluuskitarrist Luther Allison, kes kutsus paari oma lugu mängima suupillimängija. Olin võlutud sellest, mida see muusik suutis väikesel pillil väljendada, sel hetkel armusin suupilli täielikult!
Suupill on häälelähedane instrument, sel on võime väljendada laiaspektrilisi tundeid. Loomulikult on sel oma piirid, kuid samas on sel omadusi, mida teistel pillidel pole – töötades iga noodi kõlavärvidega, on võimalik saavutada just soovitud tunne ja see on unikaalne.
Ei ole just väga palju maailmakuulsaid suupillimängijaid, teame Toots Thielemansi džässis, Stevie Wonderit soulis… Kellelt teie olete tõuke saanud? Kes olid teie õpetajad?
Saan oma mõjutusi mitmesugustest allikatest, muusikast ka, aga mitte ainult. Loomulikult on Toots ja Stevie meistrid ja suured eeskujud, aga võin öelda, et isegi võimsamateks mõjutajateks on mulle olnud Herbie Hancock, Wayne Shorter, Miles Davis, John Coltraine, Kenny Garrett, Steve Coleman, Jimmy Scott…Niisamuti Lääne- ja Ida-Aafrika, India muusika – mõjutuste spekter on lai. Inspiratsiooniks võib saada ka maal, raamat, kaunis maastik või hingeline rännak… Kõik, mis minus resoneerima hakkab, mõjutab mind nii muusiku kui inimesena. Mul on kogu elu jooksul olnud suurepäraseid eeskujusid ja õpetajaid.
Olete pärit muusikute perest, millised olid teie eredaimad mälestused lapsepõlvest, muusikat avastades?
Kasvasin üles reisides, sest mu isa esines nii palju, üle kogu Euroopa. Nädalalõppudel olin temaga kaasas. Kõige rohkem nautisin hetki, kui bänd mängis, see oli maagiline! Loomulikult õppisin juba siis palju, just neilt muusikutelt – orkestratsioonist, improvisatsioonist.
Ükskord olin isa bändiga kaasas ringreisil Prantsusmaal ja me reisisime hobuse ja vankriga! Uskumatu ja unustamatu kogemus lapsele!
Tundub, et olete väga intuitiivne muusik. Kui kuulate teisi, olete ülimalt kontsentreerunud ja rahulik, ise mängides avanedes, sukeldute silmanähtavalt sügavale muusikasse. Kas te vahel kaotate end muusikasse ja kas niisugune enese kaotamine võib takistada millegi leidmist või pigem vastupidi?
Kui oled õppinud ära kõik muusikateooria ja jõuad selleni, et tõesti ausalt ja parimal viisil teha oma muusikat, pead sa kõigepealt usaldama oma sisetunnet.
Kuulamine on kindlasti musitseerimisel tähtsaim. Eriti improvisatsioonilises muusikas, kus me ei tea, kuhu me läheme ja kus me lõpetame, kuid ometi on see parim osa muusikast – ettearvamatus! Vahetevahel tahangi end muusikasse kaotada, et võiksin täielikult instinktiivselt mängida, ometi ei kaota end kunagi täielikult, tajun alati vormi. Mängida koos teistega, see on nagu vestlus, mis võib võtta mis tahes suuna.
Kuidas te muusikat tunnetate? Kust see tuleb, kuhu läheb? Mis on teie osa selles?
Muusika on minu jaoks täiesti spirituaalne. See on rännak, mis viib su erilisse paika. Kuid keegi ei tea ette, kuhu täpsemalt, ja selles peitubki selle rännaku ilu. Pead laskma end hetkel juhtida. Oluline pole niivõrd kohale jõudmine, vaid teekond ise – kuidas sa sinna jõuad, see on määrav. Kui lased muusikal end juhatada ja sel läbi enese rääkida, tajuvad seda seletamatut võrratust nii kaasmuusikud kui publik. Ehk ainult spetsiaalsete meditatsioonide tulemusel võib kogeda midagi samasugust – tajudes ühtsuses teatud liiki sagedusi.
Olete mänginud parimate muusikutega maailmas, olles ise üks neist. Mida selline staatus annab, mida võtab?
Mul on olnud õnne mängida suurepäraste muusikutega, kes on mind usaldanud, aitamaks nende muusikalisel nägemusel realiseeruda. Jään alati neile selle kogemuse eest tänulikuks. Ma ei osanud sellisest õnnest unistada, kui elasin veel Šveitsis. Aeg näitab, mis on minu panus muusikasse ja mu instrumenti, ma ei saa sellest eesmärgist liigselt lähtuda. Pean kasvama inimesena ja kõik muu järgneb just nii, kui peab.
2012. aastal ilmus teie debüütplaat. Kas teie jaoks on vahet, kas olla bändiliider või osaline teiste projektides, või on see kõik üks musitseerimine, endast parima andmine?
Bändiliidriks olemine on küllaltki erinev kaasmuusikuks olemisest. Mõlemal juhul toon muusika muidugi esiplaanile, et anda endast parim. Aga omanimelise ansambliga lasub vastutus suures osas vaid sinul endal. Muusika kirjutamine, seadmine, esinemiste kokkuleppimine ja nende võimalikult edukaks kujundamine. Sa justkui pead garanteerima oma ansambliliikmetele teatud asju. Piisavalt stressirohke olukord. Samas on õnnestumise korral vaev küllaga tasutud. Kaasmuusikuna saan keskenduda vaid muusika teenimisele, see on mulle palju lihtsam. Mõlemad olemised on mulle tasakaalu mõttes siiski tähtsad.
Tutvustage oma bändi, kellega mängite tänavusel Jazzkarel. Millist muusikat esitate? Mida publik peaks ootama, mida ootate publikult?
Võrratu John Beasley mängib klaverit ja klahvpille, see mees on mänginud kõigi suurte nimedega Miles Davisest Ivar Linsini. Robert Kubiszyn Poolast on üks minu lemmikuid bassimehi. Ta on täielikult muusikale pühendunud ja samas üks südamlikumaid inimesi, keda tean. Minu kauaaegne partner Clarence Penn mängib trumme. Ta on kui maalikunstnik, kel tohutu värvide gamma, tõeline muusik!
Loodan, et publik tuleb avatud meele ja südamega. Usun, et neile meeldib, mida nad kuulevad. See on džäss, milles on mõjutusi Brasiilia muusikast ja teistest maailmamuusika helidest, muusika, mis tekitab meis ühenduse tunde.
Grégoire Maret Quartet Jazzkaarel 22. aprillil kell 18.
Vaba lava, Telliskivi loomelinnak.
Jazzkaar 2015 (17.–25. aprillini)
/nginx/o/2016/11/16/6079077t1h7f3c.jpg)