Peep Puks 75 – mis siis!?

Peep Puks filmi «Koduküla» võtetel. On 1969. aasta varajane hommik. Reedel saab maestro 75-aastaseks.

FOTO: Enn Säde

On inimesi, kes räägivad pikalt, aga ei ütle midagi, ja on neid, kes paari lausega ütlevad suuri asju. «Juhan Liivi lugu», «Tammsaare», «Koduküla», «Kuuvikerkaar»… Peep Puksi filme vaadates saad aru, et just selline ongi Eesti maa ja eestlane.

Peep Puks (paremal) ja Peeter Tooming (vasakul) filmi «Koduküla» võtetel. Aasta on 1969. Reedel saab maestro Puks 75-aastaseks.

FOTO: Enn Säde

Peep Puks Manfred Vainokivi joonistatuna.

FOTO: Repro

Napilt poole tunniga jõutakse tuumani. Puks vaatleb Juhan Liivi ja tõuseb luuletaja kõrgusele. Ei jää Tammsaarest rääkides kirjanikule alla. «Kodukülas» teeb nähtavaks tunde – pisarateni helge nostalgia.

Mõistusega tehtud filmid on ohutud, need ei lähe südamesse. Puksi filmid on «ohtlikud», need lähevad südamesse, teevad hinge hellaks, olemise nukraks.

Mitte igale õnneks ei antud

selgesti näha,

Mitte kõigile õnneks ei antud

selgesti kuulda,

armastada palavalt

isamaad,

kannatada temaga.

(Juhan Liiv)

Peep Puksile on antud. On antud isamaa-armastus, on antud näha ja kuulda – kuidas muidu saaks ta filmid hinge kõnetada. Lihtsad, selged ja karged nagu allikavesi. Näiliselt kergesti järele aimatavad, aga kuidas sa teed järele allikavett?

Puks on üks Eesti kuldsetest dokumentalistidest, kes möödunud sajandi 1970. aastatel, eesti dokumentaalfilmi kõrgajal, laineharjal liikus. Klassik klassikute kõrval!

Palju õnne!

Ja ikka seisab mõni poiss, katkised püksid jalas ja nokata müts peas, kuskil õueväravas, kuulates ja läbi pulkade vahtides, ilma et isegi õieti teaks, mida ta nii väga kuulab ja vahib.

(A. H. Tammsaare)

Tagasi üles