Günter Grass minu elus

Günter Grass Foto: Scanpix Sweden

Grass on selline monoliit, et tema lumma langemine pole midagi erakordset, eriti veel siis, kui teda saadab ka keelatuse aura. 1959. aastal ilmunud salapärane «Plekktrumm» sattus tänu sõber Cornelius Hasselblattile minu kätte millalgi 1980-ndate aastate keskel (väljaanne 1984. aastast), kui Gorbatšov oli juba võimule saanud ja perestroika alanud. 

Polnud siiski veel aeg, et kujutada ette raamatu avaldamist, kus on juttu vägistavatest ja marodööritsevatest Vene sõduritest lüüasaanud Saksamaal või sakslaste jaoks kaotatud Poolas. Kuid raamatu värskus ja võlu olid nii tugevad, seda ka keelelises plaanis, et temaga võis tegelda oma lõbuks, mis tõlkijale on alati parim lähenemine ühele kirjanduslikule tekstile, vaba sunnist ja tähtaegadest. Olin vabakutseline tõlkija ja võtsin «Plekktrummi» tõsiselt ette, jõudes selles lausa fetišistliku sõltuvuseni: mu laua kohal rippus plekktrumm ja laual lebas Danzigi viiekuldnane münt ning pakk autentset limonaadipulbrit «Ahoi-Brause», millega Oskar mängib oma erootilisi mänge.