See «imelik puuvili», millest Billie meile traagiliselt hapra, ent sugestiivselt cool’i häälega laulab, on loomulikult lintšitud mustanahaline, kes puu otsas ripub ja lõunaosariikide tuule käes keset põldu õõtsub. Nii mõnigi peab seda kujundit üheks valusmaks ja samas ka hirmsamaks, mida muusikal on olnud meile pakkuda.
Jazzlaulja number üks, Billie Holiday, hüüdnimega Lady Day, oleks 7. aprillil saanud 100-aastaseks. Sel aastal seda aastapäeva jazz’i-maailm ka tähistab. Minugi töölaual on üks äsjailmunud Billie Holiday hitikogumik ning neid on tulemas veel. Samuti leian laualt Cassandra Wilsoni plaadi, mis on Lady Day sünniaastapäeva-teemaline. Alanud Jazzkaar teeb kummarduse. Erinevalt enamikust Jazzkaarel üles astuvatest artistidest Holidayl muusikaline haridus puudus, küll oli tal aga rohkelt annet ja oskust improviseerida. Ja mitte ainult. Tal oli ättitjuudi ja tema hääles oli olemas see spetsiifiline «hääle tera», mida muusikakoolist ei õpi.
Kuid «Strange Fruiti» juurde tagasi. Seda lugu oli Billie oma karjääri jooksul korduvalt salvestanud ja iga kord oli ta mõelnud seda esitades oma isale, kes suri kopsuhaigusesse. Teda kui mustanahalist haiglas lihtsalt ei teenindatud. Ja kui ta seda lugu live’is, klubides esitas, muutus selleks ajaks ruum märksa pimedamaks, valgusvihku jätkus vaid Holiday näole. Paar nooti enne loo lõppu kustus seegi ning järgnes pimedus. Kui pimedus uuesti süttis, oli Holiday lavalt kadunud…