Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2015/04/16/3969345t1h23e7.jpg)
«Scent of magnolias, sweet and fresh, then the sudden smell of burning flesh.» Niimoodi laulab Billie Holiday meile ühes oma tuntuimas ja talle kuulsuse toonud loos «Strange Fruit». Magnooliate värske ja magus lõhn, millesse lõikab äkki sisse kärssava inimliha ving, mida toob tuul puude juurest.
See «imelik puuvili», millest Billie meile traagiliselt hapra, ent sugestiivselt cool’i häälega laulab, on loomulikult lintšitud mustanahaline, kes puu otsas ripub ja lõunaosariikide tuule käes keset põldu õõtsub. Nii mõnigi peab seda kujundit üheks valusmaks ja samas ka hirmsamaks, mida muusikal on olnud meile pakkuda.
Jazzlaulja number üks, Billie Holiday, hüüdnimega Lady Day, oleks 7. aprillil saanud 100-aastaseks. Sel aastal seda aastapäeva jazz’i-maailm ka tähistab. Minugi töölaual on üks äsjailmunud Billie Holiday hitikogumik ning neid on tulemas veel. Samuti leian laualt Cassandra Wilsoni plaadi, mis on Lady Day sünniaastapäeva-teemaline. Alanud Jazzkaar teeb kummarduse. Erinevalt enamikust Jazzkaarel üles astuvatest artistidest Holidayl muusikaline haridus puudus, küll oli tal aga rohkelt annet ja oskust improviseerida. Ja mitte ainult. Tal oli ättitjuudi ja tema hääles oli olemas see spetsiifiline «hääle tera», mida muusikakoolist ei õpi.
Kuid «Strange Fruiti» juurde tagasi. Seda lugu oli Billie oma karjääri jooksul korduvalt salvestanud ja iga kord oli ta mõelnud seda esitades oma isale, kes suri kopsuhaigusesse. Teda kui mustanahalist haiglas lihtsalt ei teenindatud. Ja kui ta seda lugu live’is, klubides esitas, muutus selleks ajaks ruum märksa pimedamaks, valgusvihku jätkus vaid Holiday näole. Paar nooti enne loo lõppu kustus seegi ning järgnes pimedus. Kui pimedus uuesti süttis, oli Holiday lavalt kadunud…
«Strange Fruiti» menu 1930ndate lõpus võimaldas Holidayl alustada soolokarjääri. Varasemalt oli ta laulnud erinevates bigbändides, ka sellistes, mille teised liikmed olid valged. Kuna ühiskond oli segregeeritud, tuli tal sageli kasutada hotellides teenijate lifte ja liikuda köögi kaudu ning mitte süüa ja juua seal, kus teised bändi liikmed. Lõpuks sai tal sellest kõrini, sest kellel ei saaks.
Billie Holiday karjäär oli edukas, mida tõestasid kasvõi korduvalt välja müüdud Carnegie Halli kontserdid. Paraku juhtus sellega kaasnema ka heroiini- ja alkoholisõltuvus. 1947 jäi ta narkoga politseile vahele, sellele järgnes, et tema «New York City kabareekaart» tühistati. Selle kaardiga sai muusik esineda klubides, kus müüdi alkoholi ja kus liikus raha. Selle tühistamine oli finantsiliselt korralik kaotus, mis mõnedel puhkudel võrdus ka pankrotiga. Charlie Parker, Chet Baker, Theolonious Monk jne – kes kõik selles pikas ja kurvas tühistatud kaartide rivis pole olnud.
Lõpuks hakkas see kõik – narko, alko, halvad mehed – häälele ja tervisele. Enne häälele ja siis tervisele. Populaarsus püsis, kuid tervis kadus. 1959 vajus Holiday kokku – maksatsirroos ja südamehädad. Kui ta haiglas suremas oli, sai politsei ta kätte ja pani käed raudu. Politsei oli Holidayl narkootikumide pärast juba paarkümmend aastat silma peal hoidnud. Suremise hetkel aga saadi jaole. Billie Holiday suri politsei valve all, sest õigust oli tarvis mõista. Surres oli tema pangaarvel 70 senti. Inimene oskas elada – lõpetas peaaegu nulliga. Strange Fruit hangin’.