Margarita ja Wolandi intellektuaalne duell

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Vanemuise lavastuses «Meister ja Margarita» Peemoti rollis mängib Katrin Pärn, kes on ka Bulgakovi romaani dramatiseeringu auroriks ning üheks lavastuse lavastajaks.
Vanemuise lavastuses «Meister ja Margarita» Peemoti rollis mängib Katrin Pärn, kes on ka Bulgakovi romaani dramatiseeringu auroriks ning üheks lavastuse lavastajaks. Foto: Teater Vanemuine

Eks ole juba vana tõde, et Mihhail Bulgakovi «Meister ja Margarita» on üks kõige raskemini ekraniseeritavaid ja lavastatavaid teoseid üldse. Romaan on nii mitmetasandiline, liikuv ja mänguline, et kipub tõlgendajatel ühest küljest justkui pidevalt käest libisema ning genereerib teisalt üha uusi toimivaid tähendusvälju ja kontseptsioone. Justkui oleks siingi Wolandi ja tema deemonite käsi mängus.

Seetõttu muutub iga õige «Meistri ja Margarita» austaja väga skeptiliseks, kuuldes mõnest järjekordsest püüdest romaani publiku ette tuua. Seda suurem heameel on tõdeda, et lugematutele rohkem või vähem ebaõnnestunud katsetele on nüüd lisandunud üks, mis lubab end õnnestunuks lugeda.

Katrin Pärna ja Janek Savolaineni uuslavastus Vanemuise teatris on vaataja rõõmuks väga teosetruu, keskendudes pearõhuga küll siiski Moskva sündmustele ning Meistri ja Margarita armastusloole, jättes Jeršalaimis aset leidnu tagaplaanile. Vaid hetketi astub sündmuste keerise äärealadele kurnatud Pontius Pilatus, püüdes endale veidigi eluõigust kerjata. Alles lavastuse lõpus tullakse Meistri romaani sisu juurde korraks tagasi. Armastajad ei saa rahu leida, sest teos pole lõpetatud – andestamine pole sündinud. Meister peab Pilatuse vabaks andma.

Tagasi üles