/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2015/04/21/3987499t1hd178.jpg)
Filmikriitik Ralf Sauter vaatas üle neljapäeval algava HÕFFi programmi ja valis välja neli filmi, millele soovitab tähelepanu pöörata.
Kriitik soovitab: mida HÕFFil silmas pidada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kanal»
Tänavuse HÕFFi üks närvesöövamaid filme võib olla «Kanal» («The Canal»), Iirimaal valminud košmaarne tondilugu, mille puhul saab eriti õnnestunuks pidada tehnilist teostust. Just kriipiva muusika, kavalate montaažitrikkide ning põhjalikult läbimõeldud operaatoritöö kooslus teeb «Kanalist» atmosfäärilise ja äreva filmi, mis vaataja tajudega osavalt manipuleerib.
Põlise iirlase Ivan Kavanaghi kirjutatud-lavastatud «Kanali» südames on naise ja lapsega rõõmsat elu elav filmiarhivaar David (Rupert Evans), kes saab vana filmikoopia kaudu enda õuduseks teada, et umbes sajandi eest toimusid õõvastavad mõrvad majas, kus elab temagi. Kui mõistatuslikult läheb kaduma ka tema abikaasa, keda David kahtlustab petmises, muutub mees emotsionaalselt ebastabiilseks ning vajub mõistatuslikku viirastuste ja nägemuste maailma, mis näib tahtvat teda aeglaselt hävitada ja kust ei näigi väljapääsu olevat. Kuna Davidil on ka pahaaimamatu väike poeg, kelle eest on tarvis hoolitseda, on film psühholoogiliselt eriti pingestatud.
Peenelt lavastatud «Kanal» jutustab ülima efektiivsusega naha alla pugeva loo väljapääsmatus olukorras mehest, kes võib olla täielikult hullumas.
«Soos»
Krimifilmide fännide rõõmuks linastub HÕFFil Hispaaniast pärit «Soos» («Marshland»), mille keskmes kaks vastandliku iseloomuga uurijat, kes püüavad tabada kohalikke soid oma mängumaana kasutavat maniakaalset tapjat.
Kodumaal kümne Goya auhinnaga pärjatud filmi tugevusteks on ettearvamatu süžee, karismaatilised tegelased ja lummuslik õhkkond. Tegevus ei leia aset mõnes rahvarohkes suurlinnas, vaid lämbelt palavas väikelinnas, mis peategelastele on sama võõras kui vaatajale. Iga uue avastusega muutub see üha pahaendelisemaks. Tegemist atmosfäärilise ja ladusas tempos kulgeva kvaliteetfilmiga, mis üllatab oma pinevusega.
«Wyrmwood - surnute tee»
Postapokalüptilise ulme, zombide ja üldisemalt žanrifilmide austajate jaoks on Austraaliast pärit «Wyrmwood» kindlasti mõnus maiuspala.
Kuigi tegemist on mikroskoopilise rahasumma eest tehtud amatöörfilmiga, on «Wyrmwood» stiilipuhtam, sõgedam ja fantaasiarikkam kui enamik teisi analoogilise sisuga õudukaid ja seda põhjusel, et tegijad on olnud kannatlikud (filmi valmimiseks kulus neli aastat), tõukunud isiklikust armastusest žanri vastu ning väiksematelegi detailidele võimalikult palju tähelepanu pööranud.
«Wyrmwoodi» autorid, vennad Kiah ja Tristan Roache-Turner, on igal juhul arvestanud, et zombid üksinda ei tekita enam kelleski elevust ning kindlaks teinud, et ka ümbritsev keskkond oleks võimalikult radikaalne ja koloriitne. Filmisõbrale ei jää märkamatuks, et "«Mad Maxi» seeriast, Peter Jacksoni varastest filmidest jne on palju inspiratsiooni ammutatud, aga just stilistiliselt on «Wyrmwood» unikaalne.
Madalaeelarvelise žanrifilmi kohta on «Wyrmwoodi» palavikuline maailm lihtsalt nii ambitsioonikalt ja loovalt realiseeritud, et seda peab nägema. Niivõrd meeldejääva õhustikuga zombifilme tehakse tänapäeval haruhava. Kui rääkida konkreetsemalt žanrifilmidest, siis «Wyrmwood» on sama muljetavaldav kui mainitud Peter Jacksoni «Bad Taste» või Sam Raimi «The Evil Dead».
«Külaline»
Režissöör Adam Wingardi puhul võib kõnelda tema pilkupüüdvast eklektilisest stiilist ning oskusest publikut üllatada.
Kes nägi tema põnevikku «Sina oled järgmine», mida mullu HÕFFilgi näidati, ei osanud süžeekäiku kindlasti täielikult ette aimata ning sama kehtib «Külalise» puhul, mis salapärase peategelase kohta vastuseid loovutama hakates läheb lõbusalt julgeks, kohati ehk arulagedakski. Teostuselt on film suhteliselt moodne ja nägus, ent laenab samal ajal ka aastakümnete tagustest žanrifilmidest, nii et tulemuseks midagi, mis tundub asjatundjatele mõnevõrra tuttavlik, aga mitte ebaoriginaalne.
Mis «Külalise» puhul aga enim üllatab, on Dan Stevens, kes mängib algusest peale ambivalentsust tekitava nimitegelase osa päris meeldejäävalt — kui ta peaks saama suureks filmistaariks, jään mina teda kindlasti alatiseks käesoleva linateosega seostama.
Filmide treilereid vaata allpool!
«Kanal»
«Soos»
«Wyrmwood - surnute tee»
«Külaline»