Jaak Prozes, üks tuntumaid tüüpe, kes Venemaal elavate soomeugri rahvastega tegeleb ja suhtleb, on andnud välja kentsaka kogumiku. Ausalt öeldes peab kohe sügavalt järele mõtlema, kas tegu on praegusaegse pärimuse, uskumatute anekdootidega («võimalik vaid Venemaal») või traagilise kirjeldusega põlisrahvaste hääbumisest. Ilmselt ikkagi seda kõike.
Muidugi äratas asi kohe huvi; olen isegi nii Jaagu kui ka teiste soomeugri inimestega piisavalt mööda Venemaad kandunud, et juba suvaliselt avatud lehekülje esimese rea jooksul tabaks mind see imelik äratundmisrõõmu ja tuttava õuduse segu: eh, teame-teame. Jaak Prozese raamat on kui sõõm värsket vett peaaegu täiesti kasutamata kannust – mitte vaid neile, kel ugrimugrindusega pistmist, vaid üldse kõigile uudishimulikele ja mõtlevatele inimestele. Tiit Pruuli võib nüüd oma ajukaussi panna likku mõtte, et miks mitte seesinane teos järgmise aasta reisiraamatu konkursile üles riputada.
