Muidugi äratas asi kohe huvi; olen isegi nii Jaagu kui ka teiste soomeugri inimestega piisavalt mööda Venemaad kandunud, et juba suvaliselt avatud lehekülje esimese rea jooksul tabaks mind see imelik äratundmisrõõmu ja tuttava õuduse segu: eh, teame-teame. Jaak Prozese raamat on kui sõõm värsket vett peaaegu täiesti kasutamata kannust – mitte vaid neile, kel ugrimugrindusega pistmist, vaid üldse kõigile uudishimulikele ja mõtlevatele inimestele. Tiit Pruuli võib nüüd oma ajukaussi panna likku mõtte, et miks mitte seesinane teos järgmise aasta reisiraamatu konkursile üles riputada.
Soomeugri maailm on üks kummaline asi: kõik justkui teaks, et sugulasrahvad ja puha, teatakse isegi, et elavad laialdastel aladel tänapäeva Venemaa territooriumil, vähesemad on kursis ka, et kui venelast viiliga kraapida, tulevad alt välja soomeugrilane ja tatarlane. No ja siis veel see Prozese Delfisse kirjutatud lugu, kuidas Putin on vepslane (muuseas, see ei ole väljamõeldud jama, lugege raamatut).