Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
/nginx/o/2015/04/24/3997319t1h1b5c.jpg)
Oli aasta 1975, kui Merle Lilje Eesti RiiklikusFilharmoonias ansambli Laine vastuvõtukonkursil käis ning selle edukalt läbis. Samal suvel sooritas ta sama edukalt eksamid Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonda koorijuhi erialale ning põrutas otsemaid Pärnusse teistele tüdrukutele järele, et alustada kohe «Laine koosseisulise artistina» (nagu tööraamatus seisis) ringreisi Pärnu rajoonis.
Õppida instituudi päevases osakonnas koorijuhtimist kõrvuti Laine meeletu esinemisgraafikuga oli kõva pähkel, sest ansambliga oldi reisil vahel koguni üheksa kuud aastas. «Kui oled noor, siis jõuad kõike,» põhjendab Lilje. «Koolis tehti mulle erigraafik, näiteks kehalises kasvatuses ei pidanud ma üldse käima, sest sain filharmooniast tõendi, et kuna osalen Kalju Saarekese tantsutrennides, olen kehaliselt vägagi treenitud.»