Merle Lilje: arvan ja loodan, et mul on veel palju ees

Merle Lilje täpselt 40 aastat tagasi, mil ta ansambel Lainega liitus. Foto: Erakogu

Oli aasta 1975, kui Merle Lilje Eesti RiiklikusFilharmoonias ansambli Laine vastuvõtukonkursil käis ning selle edukalt läbis. Samal suvel sooritas ta sama edukalt eksamid Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuuriteaduskonda koorijuhi erialale ning põrutas otsemaid Pärnusse teistele tüdrukutele järele, et alustada kohe «Laine koosseisulise artistina» (nagu tööraamatus seisis) ringreisi Pärnu rajoonis.

Õppida instituudi päevases osakonnas koorijuhtimist kõrvuti Laine meeletu esinemisgraafikuga oli kõva pähkel, sest ansambliga oldi reisil vahel koguni üheksa kuud aastas. «Kui oled noor, siis jõuad kõike,» põhjendab Lilje. «Koolis tehti mulle erigraafik, näiteks kehalises kasvatuses ei pidanud ma üldse käima, sest sain filharmooniast tõendi, et kuna osalen Kalju Saarekese tantsutrennides, olen kehaliselt vägagi treenitud.»

Laine andis tänasele sooloartistile meeletu elukooli – turneed mööda Nõukogude Liitu tundusid ju lõputud ning kestsid aastaid. Need nõudsid ka vaimset vastupidavust, sest sõita ühest linnast teise logude lennukite või haisvate rongidega polnud just eriline nauding.