Esimene vastus, mida guugeldades küsimusele «kuidas võita naise südant» pakutakse, pärineb ühest internetifoorumist. Salapärane to vastab Indreku tõstatatud küsimusele «ega ei saagi, kui naine ise ei taha».
Kuidas võita naise südant?
26. aprill 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi järgmised õpetused jagavad juba konkreetsemaid nippe – à la kindlustunde pakkumine, mehe järjekindlus, tähelepanu, lilled-kingitused jne –, on see google.com’i pakutud küsimus-vastus tähendusrikas, sest just sellise järelduseni jõudis ka 18. sajandi alguses sündinud Carlo Goldoni oma näidendis «Mirandolina».
VAT Teatris lavastatud ja Kumus mängitava «Mirandolina» keskmes on võõrastemajapidaja Mirandolina (Katariina Unt) ja tema ümber tiirlevad austajad. Raha pilduv uusrikas ehk krahv d’Albafiorita (Ago Soots), vaesunud markii de Forlipopoli (Margo Teder) ning teener Fabrizio (Tanel Saar) püüavad just kõiki neid nippe kasutades võluda jääkuningannana kõigiga flirtivat kaunitari. Edutult.
Mirandolina pole neist huvitatud, vähemalt selle hetkeni, kui majja saabub naisi vihkav kavaler de Ripafratta (Peeter Tammearu), ning alles mäng temaga pakub Mirandolinale piisavat pinget ja närvikõdi.
Kättesaamatu jumalanna
Tundub nagu lihtne lugu. Nii ongi. Aga see ei tähenda, et lugu oleks lihtsameelne või igav. Vastupidi. Nii hoogsaid, koomilisi ja mitmekihilisi lavastusi, nagu on Itaalia lavastaja Giorgio Bongiovanni tehtud «Mirandolina», näeb Eesti teatris harva (lisaboonusena tuleb märkida, et tegemist on teatriajaloos olulise autori näidendiga).
Kõik tegelased esindavad teatud tüpaaže-karaktereid, ikkagi commedia dell'arte aegne näidend. Tüütute austajate ja iseseisva naise duell ei mõju vaatamata parukatele ja meeste valgetele sukkadele tolmunult. Kuid näidendist olulisemad on näitlejad ja nende lähenemine oma rollidele.
Kui Katariina Unt oli aastaid vabakutseline näitleja, siis arvas Lembit Ulfsak ühes intervjuus, et kui temal oleks võimalik, siis just Undi ümber ehitaks ta terve teatri, sest tegemist on erakordselt andeka näitlejaga. VAT Teatris on palju tugevaid näitlejaid, seda näitab ka «Mirandolina», kuid selle teatri selgrooks on siiski Unt, sest just tema tõttu on «Mirandolina» tähelepanuväärne lavastus.
Mirandolina liigub ühe mehe juurest teise juurde kergelt lenneldes nagu liblikas lillelt lillele suvisel aasal. Ent see kergus on vaid silmapett, sest meestekeskses ühiskonnas end maksma pannes peabki ta kasutama võtteid, mida need mehed temalt ootavad – et pidada edukat võõrastemaja, peab ta flirtima. Samas peab ta end hoidma kättesaamatu jumalannana ehk olema seesmiselt raudne naine, keda ei muuda pehmeks ükski mesimagus meelitus või kingitus, sest hetkeline tähelepanukaotus võib kaasa tuua katastroofi.
Katastroof etenduse lõpus saabubki, Mirandolina mängib end nurka ja on sunnitud loobuma iseseisvusest.
Selge lugu, tugevad rollid
Haprad ja vaprad, just sellisena kujutatakse meile ka täna edukaid naisi – üks kangelanna teise järel naeratab naisajakirjade kaanel, ajakirjanik vahendab lugejatele, kuidas see või teine särav näitleja, laulja, poliitik intervjuu ajal mähib end pehmesse salli, võtab kätte aurava teetassi ja siis vaatab mõtlikult aknast välja. Pärast tähenduslikku pausi räägivad need kangelannad ökoloogilisest puhtast elustiilist, olemisest looduses, ajaveetmisest sõpradega/lastega. Kahe lausega peatutakse ka karjäärivalikutel, kuid lõpuks jõutakse ikka tervisliku toiduni ning selleni, kui oluline on õigesti hingata, mõelda, lugeda ja olla vaikuses. Loomulikult on armastus kõige tähtsam.
Ka portreelugu Mirandolinast pressitakse sinna vormi – vapper ja habras. Mis siis, et tegelikult on see naine hoopis teistsugune. Katariina Unt näitab meile ka Mirandolina teist palet, seda, mida Mirandolina iga päev ise peeglist näeb.
Ebaõnnestunud teatrilavastuse kohta kriitikat teha on palju lihtsam kui kiita õnnestunud tööd. Piisaks ju vaid kahest lausest. Näiteks: «Kõik, kes te olete väsinud erinevatest katsetustest teatrilaval, igatsete taga selget lugu, tugevaid rolle, kostüüme-parukaid ning naeru, siis ostke pilet sellele Kumus mängitavale lavastusele. Katariina Unt ja Peeter Tammearu teevad superrollid, kõik teised näitlejad on lihtsalt väga head, minge teatrisse!»
Arvustus
«Mirandolina»
Autor Carlo Goldoni
Lavastaja Giorgio Bongiovanni (Itaalia)
Kunstnik Pille Jänes
Valguskunstnik Sander Põllu
Lavastaja assistent Auri Jürna
Lavameister ja tehnik Raul Õitspuu
Osades: Katariina Unt, Peeter Tammearu (Kuressaare Linnateater), Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder, Meelis Põdersoo ning EMTA lavakunstikooli tudengid Liisa Saaremäel ja Lauli Otsar
VAT Teatri lavastus esietendus 2. veebruaril Kumu auditooriumis