Inimene filmikaameraga
Üle mitme aja filmi teinud Marko Raat on leidnud ookeani tagant põneva eesti soost portreteeritava

«Fast Eddy vanad uudised».

FOTO: Edgar Väär / kaader filmist

Selle filmi pealkiri ise on juba peaaegu et võimas oksüümoronlik kujund, vastuokslik ja mõttetihe, ka dramaatilisele alltekstile viitav.

Eestlasest püstoloperaator Edgar Väär ehk Fast Eddy, kes sai kunagi oma hüüdnime selle järgi, et jõudis sageli kuriteopaikadesse enne kriminaalreportereid ja isegi politseid (nagu nightcrawler Jake Gyllenhaal filmis «Öö kutse»), istub nüüd vana mehena oma Toronto kodu nelja seina vahel tohutute filmikarpide hunnikute otsas, millest suurem osa on kaotanud ajas igasuguse aktuaalsuse.

Koos fotokunstnikust abikaasa Yvonneʼiga üritab ta müüa oma arhiivi, mida on kokku kuus-seitse keldriboksitäit – ta ei tea isegi, kui palju täpselt. Huvilisi on, ainuke häda: selle eest ei taheta kuigi palju maksta. Raha on aga Edil vaja, sest vaatamata oma 50 aasta pikkusele koostööle telekanaliga CBC – kahjuks vabakutselisena – ei saa ta pensioni, korter asub aga Toronto südalinnas ja on kallis pidada.

See on võidujooks ajaga. Ed läheneb juba 90-le ja annab mõista, et selle nimel, et arhiiv enne ta surma enesele ikkagi uue kodu leiaks, on ta lõpuks valmis selle koguni poolmuidu ära andma. Ekraanilt on näha kunagi kõige kiiremini sündmuskohale jõudnud ja saatuse irooniana lõpuks voodisse aheldatud mehe vaikne ja kurb kustumine – Marko Raat on Vääri filminud mitme aasta jooksul.

Ometi pole sellest intrigeerivast loost osatud või ka tahetud välja võtta kogu dramaatilist potentsiaali. Poolteist tundi pikk film kaotab keskpaigas korraks intensiivsuse, ka mõttelise, muutub heitlikuks. Väär pajatab mõne juhusliku fragmendi oma minevikust, mille järel hüpatakse taas teise teemasse.

On näha ka, et portreteeritav ei taha end eriti avada, või ei saa juba – võimalik, et kõrge vanuse ja tervisliku seisukorra tõttu –, ka režissööri kaadritaguste provotseerivate küsimuste peale mitte, mis näitab, et autoril pole enam muud üle jäänud kui otse küsida.

Võiks juba arvata, et sinnapaika see film tammuma jääbki, aga seda ootamatum on järsk pööre, mis selle tagasi rajale juhib, koguni teravaks ajab. Me saame aru, et Ed on juba sealse Eesti arhiiviga kokku leppinud, et annab oma eluöö 10 000 dollari eest ära, aga siis hakkab Edi naine Yvonne vastu puiklema ja olukord muutub isegi natuke piinlikuks.

Yvonneʼist saab ühtäkki filmi peategelane, kuigi me teda ennast ei näe: kogu filmi vältel hoidub ta kaamera eest kõrvale, ei taha, et teda filmitaks. Kostab ainult tema hääl, mis annab filmile huvitava, äraspidise pinge.

Sest kas pole paradoksaalne, või hoopis sügavalt inimlik: naine, kes käis sageli uudishimu pärast Ediga kaasas, kui too kogu seda soppa filmis, varjab nüüd oma nägu? Justkui saanuks need inimesed, olgu nad siis kurjategijad või veel enam, kannatanud, keda Ed filmis ja CBC eetrisse paiskas, ise valida, kas jääda kaadrisse või mitte. Vähemalt too õnnetu joodik mitte, kes kanderaami külge seotuna hirmuäratavalt kisendab: «Who are you?»

Edigi ei näi privaatsuse võtmine liigselt muretsema panevat, ta kinnitab napisõnaliselt, et ei ole kunagi millegi filmimisest keeldunud. Ja et keegi pole seda keelanud ka. Üldse reflekteerib ta oma kunagist tegevust üllatavalt vähe, see jääb tegelikult saladuseks, avanedes peamiselt vanade filmilintide kaudu, mida Sigur Rósi (ja korraks ka Bachi) taevastesse kõrgustesse kerkiv muusika omakorda ülendab ja neile kummalisi alltekste lisab. Selge, see oli tema elu. Ja seal on tõesti kõike: küll rohkesti paljast ihu ja surma, aga ka ESTO päevi, isegi Fidel Castrot ning John Lennonit ja Yoko Onot.

Mida põduramaks Ed jääb, seda tähtsamaks muutub Yvonne, üha suuremat kontrolli üritab ta mehe üle haarata – isegi selline väike vastandite heitlus hargneb ekraanil. Oma väljendusviisilt ongi Yvonne mitmetahulisem tegelane kui Ed, Yvonneʼi pärast annab autor filmile veel teisegi, üsna kurioosse sisuga lõpu, ilmselt sellepärast, et tema okkalist iseloomu veelgi reljeefsemalt välja tuua.

Raat on alati olnud intellektuaalne filmitegija, tema töid kannab pigem mõistus kui tunded. Tema portreefilmid räägivad alati rohkemast kui ainult portreteeritavast. Ka sellesse filmi on ta põiminud hulga Edi elu ja saatusega seotud üldisemaid teemasid – visuaalsest prügist privaatsuse piirideni välja –, mis kõik üksteise järel korraks helisema hakkavad. Iseasi on, kas nende helin just polüfooniaks muutub.

Aga mis siis sai ikkagi Edi arhiivist?

UUS EESTI FILM

«Fast Eddy vanad uudised»

Stsenarist, režissöör ja operaator Marko Raat

Produtsent Ivo Felt

Allfilm 2015

Alates 22. aprillist Eesti kinolevis

Tagasi üles