Jazzkaare eredad hetked

Mullune Grammy-võitja Gregory Porter on saavutanud superstaari staatuse ning ta on üks oodatumaid meeslauljaid jazzilavadel. Foto: Rainer Ojaste

David Sanborn, Gregory Porter, Magma, Oleg Pissarenko ja Hauschka Jazzkaarel!

Energiaplahvatus

David Sanborn (USA)

20. aprillil Nordea kontserdimajas

Võrratu saksofonist David Sanborn. Foto: Rene Jakobson

Võrratu saksofonist David Sanborn esines koos Electric Bandiga. Kontserdile andiski võimsa vungi basskitarrist Andre Berry, kelle tantsuliigutused tõmbasid publiku käima juba enne esimest lugu. Kõik bändiliikmed näitasid oma oleku ja mänguga suurt armastust muusika vastu: trummar otsis naeratades silmsidet kaasmuusikutega, basskitarristi näoilmed oleksid väärinud teatriauhinda. Meeste esinemist oli sama huvitav jälgida, kui nende loodud maailma kuulata.

Kuigi tegemist oli Sanborni kontserdiga, olid ka kõik teised laval olijad sama olulised. Helid ja meeste ilmselge naudin tulemusest vormis bändist terviku: kordagi ei tundunud, et keegi mängiks üksi enda mullis. Ka Sanborn nautis kontserti – mees pani silmad kinni ja lasi end muusikalainetel kiigutada. Lavaline energia kandus ka saali. Minu kõrval istunud naine tantsis terve kontserdi nii palju, kui üks Nordea kontserdisaali pehme istekoht seda võimaldas. See oli võimas energiaplahvatus.

Publiku halb mõju

Oleg Pissarenko Band

21. aprillil Vabal Laval

Oleg Pissarenko. Foto: Markus Varik

Oleg Pissarenko küsis uue albumi «Point» esitluskontserdi alguses: «Milles on siis point?» Järgnenud lood mõjusid kui filosoofilise aruteluna, eesmärgiga leida vastus. Lugusid iseloomustas sarnane ülesehitus: algselt tammuti mõtiskledes ühte teemat korrates, äkitselt tõusis energia, muusikud ärkasid ja jämmisid.

Muusika meeleolud ulatusid lihtsast ja rõõmsast sügava ja melanhoolseni. Kõige rohkem sarnanes helipilt ambient-muusikaga. Selline kontsert eeldas muusikasse sisse minemist. Panna silmad kinni ja lasta muusikal end õnneni viia.

Kahjuks oli see kontsert näide sellest, kuidas rahutu publik võib hapra ühenduse bändiga ära lõhkuda. Kontsert oli jõudnud juba 20 minutit kesta, kui oli ikka veel kuulda selja tagant hilinejate kohmitsemist. «Tipphetk» saabus eelviimase ja vaikust nõudva loo ajal, kui saalis helises telefon – päris piinlik – ainult et järgnes ka pooleminutiline vestlus: «Kuuled, ma džässikontserdil, ei saa rääkida.» – «Aga kuidas muidu läheb?»

Sellise publikuga on raske süüdistada muusikuid halvas kontserdis. Siiski jäi mulje, et laval ei olnud koosmängu. Bändiliikmed mängisid instrumente omas mullis. Bändisisese ühenduseta ei saa tekkida aga energiat. Isegi rahulikus muusikas mängib energia olulist rolli. Seega olid lood liiga energiavabad, et neist huvituda. Esines ka hetki, kus kõik klappis ja töötas – muusikud saavutasid ühenduse – ning need olid kontserdi meeldejäävaimad osad.

Särav Gregory Porter

Gregory Porter (USA)

23. aprillil Nordea kontserdimajas

Gregory Porter. Foto Rainer Ojaste.

Gregory Porteri kontserdi eripära oli kontrast laulja ja ülejäänud bändi vahel. Laulja oli ise oma bändi suurim fänn. Kui kõlas mõne muusiku soolo (neid oli palju), oli Porter kogu kehaga kaasa elamas, nägu rõõmu täis. Samas tundus, et ülejäänud bänd oleks enda emotsioonid maha surunud. Eriti oli seda märgata trummari juures, kes esitas suurepäraseid energiat täis soolosid, kuid jäi neid mängides päikeseprillidega taha varjununa täiesti cool’iks. Bändiliikmete vaheline silmside oli minimaalne, suhtlus käis kõrvade kaudu. Tundub, nagu oleksid muusikud pidevast tähesärast ära väsinud.

Klaverivõlur

Hauschka (Saksamaa)

24. aprillil Vabal Laval

Hauschka ehk Volker Bertelmann. Foto Sven Tupits.

Lendude hilinemise tõttu algas Hauschka ehk Volker Bertelmanni kontsert rohkem kui tund aega hiljem. Kusjuures pianist oli alustanud Tallinna poole liikumist juba kell viis hommikul. Hauschka lubas, et 17 tundi teelolekut pole teda energiast tühjaks tõmmanud. Nii oligi.

Hauschka klaveri helikeel on tundmatuseni moonutatud, sest tema klaver on rohkem nagu kapp. Kontserdi tipphetk saabuski siis, kui artist klaveri sisemuse esemetest dramaatiliselt tühjendas, põrandale lendasid toidupulgad, teibirullid, vibraator ja teised tuvastamatud esemed.

Pärast lühikest vahepala nn puhta klaveriga võttis Hauschka koti ja valas selle sisemuse taas klaverisse. Koti sisu selgus alles siis, kui klaverist hakkasid pingpongi pallid välja lendama.

Kuigi oleks võinud kergesti jääda mulje eputamisest, jäi muusika kogu kontserdi jooksul tõsiseks ja sügavaks. Samas ei tekkinud kordagi igavust – helipildis oli kogu aeg midagi uut ja põnevat. Kontserdi tugevaim külg oligi pidev vaheldus, mis hoidis elamuse värskena.

Kahju, et Hauschka oli publiku poole seljaga. Oleks tahtnud näha, millised emotsioonid tekivad sellise muusika loomisel.

Klaverivõlur on ta kirjeldamiseks õige väljend – kontserdile minnes ei oleks osanud midagi sellist oodata.

Intensiivne rännak

Magma (Prantsusmaa)

25. aprillil Vabal Laval

Magma laulja Hervé Aknin. Foto: Rene Jakobson.

Magma intensiivsus selgus juba esimese looga. Muusikas ei olnud vaba ruumi ega õhulisust – kogu tühjus helipildis oli täidetud. Loomulikult tekkis sellest tohutu energia. Pärast esimest lugu täitus saal entusiastlike huilgamiste ja ovatsioonidega.

Magma muusika teeb unikaalseks asjaolu, et vokalistid laulavad väljamõeldud keeles. Tänu sõnade võõrapärasele kõlale on lugudel müstiline mõju. Muusika sobiks hästi kokku mõne eepilise fantaasialooga, näiteks «Sõrmuste isandaga».

Nimi on bändile igati sobiv. Magma alatoonides on tunda pidevat pinget. Iga löök mõjub jõulisena. Magmale annab leegitseva südame bändi trummar Christian Vander, kes loob ärevad rütmid, mis annavad muusikale rituaalse kõla.

Pärast paari lugu viib selline muusika trippima. Kui Magma oleks unenägu, siis oleks see õudusunenägu, mis hoiab kinni ega lase lahti. Paljud liikmetest mängisid silmad kinni, ilmselt ka ise seda unenäolisust nautides.

Kontserdi lõpuosas muutus elamus nüriks. Lood olid üksteisega liiga sarnased. Intensiivsus jäi küll pidevalt kõrgeks, kuid vaheldus oleks teinud kontserdi palju meeldivamaks.