Mitte ainult Pärt ja Wilson, Tallinnas on ka Lucinda Childs!

Lucinda Childs

FOTO: Lucinda Childs Dance Foundation

Kõik teavad, et Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni koostöös tuleb mai keskel Noblessneri valukojas etendamisele «Aadama passioon», kus koos peaksid vaataja-kuulaja meeltele mõjuma muusika, sõnakunst, valgus ja tants. 

Robert Wilson ja Arvo Pärt Noblessneris. Wilson leiab, et neil on heliloojaga üks lainepikkus.

FOTO: Kristian Kruuser

Pilet juba ammu olemas, hakkasin ühel päeval vaatama, mida «Aadama passioonist» ka kirjutatakse. Ja kui ma esinejate hulgas nägin Lucinda Childsi nime, siis ei uskunud ma oma silmi.

Paar aastat tagasi keerasin pärast Aktuaalset Kaamerat televiisori Mezzo peale. Oli reede ja sel päeval edastatakse enamasti balletti ja muid tantsulavastusi. Sedapuhku oli etendus juba alanud. Kõlas Philip Glassi muusika. Tantsijad tulid ja läksid kahe-  või neljakaupa. Nad ei pidanud pausi, ei võtnud poose, ei puudutanud üksteist. See oli nagu mingi liikuva pitsi kudumine, köitev nagu vulisev vesi või lõkketuli. Ei mingeid keerulisi trikke. Liikumine seisnes lihtsates hüpetes, sammudes ja pööretes, mis justkui kordusid pidevalt ja ei kordunud ka. Nii meestel kui naistel olid seljas ühesugused valged pikkade varrukatega trikood ja ülalt kitsad, alt laiemad püksid. Ainus vahe tundus olevat selles, et naiste pükstel oli kinnis seljal, meeste omadel ees. Kõige kummalisem oli aga see, et samal ajal elusate tantsijatega projitseeriti aeg-ajalt läbipaistvale tüllile ühtlasi ka sama tantsuteost, mis aga kindlasti polnud arvutitrikk, sest tantsijate liigutused ei langenud päris täpselt kokku. Tüllil tantsijad olid enamasti päris tantsijatest eespool ja neist palju suuremad ning hägusalt mustvalged.

Kui see poosideta voolavus umbes tunni pärast lõppes, hakkasin telekavast uurima, mis toimus. Selgus, et see oli Lucinda Childsi «Dance». Aga mitte esialgne, 1979. aasta lavastus, vaid 2009. aasta Ballet de l’Opéra du Rhini etendus hoopis uute osatäitjatega. Ja tüllile projitseeriti tantsijaid, keda 30 aastat tagasi oli filminud Sol LeWitt – kontseptuaalse kunsti ja minimalismi suurkuju. Ja keskmises osas soleeris tüllil Lucinda Childs ise. Seega oli kokku sattunud kolm minimalisti, sest ka Philip Glassi iseloomustatakse selle sõnaga ja Lucinda Childsi koreograafiat nimetatakse vahel «eelajalooliseks balletiks».

Kes on Lucinda Childs? Ta sündis New Yorgis 26. juunil 1940. Tantsualast karjääri alustas 1963. aastal Judsoni tantsuteatris ja lõi kümme aastat hiljem omaenda trupi, mis tegutseb tänini.

Koostöö Philip Glassiga algas tal juba kolm aastat enne tantsuetendust «Dance». Nimelt jahmatas teatrimaailma 1976. aastal ooper «Einstein on the Beach», kus lavastajaks oli avangardteatri suurkuju Robert Wilson ning üheks osatäitjaks ja koreograafiks Lucinda Childs. 1984. aastal lisas Childs sinna veel ulatuslikke tantsunumbreid ja sellest ajast alates loetakse seda ooperit kolme autori ühistööks. Lucinda Childsi koostöö Robert Wilsoniga jätkus edaspidigi, kusjuures kolmekesi koos Philip Glassiga loodi 1991. aastal veel teinegi ooper – «Valge ronk».

Ja nüüd tuleb see peatselt 75. sünnipäeva tähistav ameerika tantsija ja koreograaf Eestisse, et Pärdi ja Wilsoni suurteoses kaasa lüüa. Kuidas ja millega, seda pole täpselt teada. Aga loota on igatahes midagi erilist, sest Lucinda Childsi trupi kodulehel seisab: «Lucinda Childs on ühekorraga koreograaf, jutuvestja ja tantsija – vaieldamatult kaunis, tasakaalustatud, lummav. Childsile on tants eufooriakunst… Childs peab enesestmõistetavaks, et tantsimine on suursugune kunst.»

Tagasi üles