Kultuurisoovitused

Postimehe edetabel: kes on Eesti koomikutest parim?
Galerii ja video

Teisipäeva õhtul startis Tallinn Comedy Festival ainulaadse komöödiagalaga, kus silmini väljamüüdud saalile tutvustati kartulisalati stiilis kümmet artisti või truppi. Nordea kontserdimaja laval oli igal esinejal publiku kuumaks kütmiseks täpselt võrdne aeg – kümme minutit. Siin on Postimehe edetabel!

I koht

Viimasena lavale astunud Henrik Kalmet tuli ja viis koju loorberipärja. Kiire, vaimukas, halastamatu ja tõene, ühtlasi ka publiku lemmik. Kui Kalmet ka esitab varem valmis kirjutatud/mõeldud teksti, siis suurepärase improviseerijana suudab ta publiku reaktsioonidega mängida. Kalmeti oskus pause pidada ning õigel hetkel kulmusid kergitada väärib eraldi kuldmedalit.

Möirgava naeru saatel tulistas Kalmet puusalt auklikuks kogu Eesti ständapp-skeene. Seda sama on ta varem teinud Tartu draamafestivalil Eesti teatriga. Nüüd jääb Kalmetil üle vaid samasuguste filpikadega üles astuda Eesti kirjutava- ja telemeedia aadressil, hekseldada kirjandust ning filmikunsti ja ongi ta selle žanri lõplikult ammendanud.

II koht

Õhtu tähed olid sädeleval-sädistavad beibed, tuntud ka kui «Kinoteatri tšikid» ehk Piret Krumm ja Katariina Tamm. Nende valmisteemaline kava rõhus üle võlli keeratud soostereotüüpidele – suurepärane jätk nende ülikuumale «Võidab see, kel kõige hullem mees» -  ja pani publiku lõugama. Pärast etendust mantlisabas juhtusin pealt kuulma nende karakterite prototüüpide vestlust, mis mõjus väga ehedalt. Puudus vaid #hashtag. GO, VAGINA PARTY, GO!

III koht

Kaheosalist õhtut hoidis konferansjeena koos Ott Sepp, kel oli võimalik sõu avajana lasta publikusse purakas.  Sepp ise andis Eesti esikoomiku tiitli Toomas Hendrik Ilvesele ja aasta nali on teade, et Eesti vallutatakse nelja tunniga. Sepp on püüdnud Jõhvist Tallinna tulla, aga miskit pole teha,  sõida kuidas tahad, ikka jõuab ta Jõhvi ringi Statoili. Purjus Ilvese parodeerimine kinkis Sepale mitmeid naerupahvakud. Vabariigi aastapäeva ball kui poissmehe korraldatud pidu, pole paha mõte! Klass omaette oli muidugi Karl Kermese alaealise poja roppude sõnadega läbi sõimamine. Vt ka Tristan Häädemeestelt.

Sepa tugevus on saali tunnetamine ja kohene reageerimine. Kokkuvõttes oli Sepa avapauk täitsa tubli, aga laenates Henrik Kalmetilt tabavat võrdlust, siis Ott Sepp on nagu kole sõbranna, kes kutsutakse peole lootuses, et tuleb ka ilus sõbranna. «Aga Märt ei tule kunagi.» 

IV koht

«Must hobune» ehk Tristan Häädemeestelt (Priit Pius) provotseeris publikut Eestis üsna ainulaadsel moel. Selliseid nalju viisakas seltskonnas ei tehta (nihutab piire nagu Putin – pauh!, nagu ta ise ütleb). Tundus, et oma ¾ saalisviibijatest ei saanud tegelikult aru, mis asja see Tristan seal laval ajab. Olles näinud ühte tema varasemat esinemist väiksema publiku ees, jäi mulje, et suur auditoorium ja samettoolidega saal võttis mehe krampi ja ta ei söandanud riskantsemaid teemasid lõpuni arendada.

V koht

Andrus Vaarik rõhutas, et tema õhtu vanima esinejana nalja ei tee ning võttis üles surma ning matuste teema. Vanameistri helge, itsituste ja stepptantsuga pikitud esinemine teispoolsuse olematusest ning matuste banaalsusest teenis publikult korduvaid aplause ja naerurõkatusi.

Vaariku kava mõjus pähe õpitud esinemisena. See on ka tema kava üheks suurimaks miinuseks, tahaks näha vahetumat kontakti publikuga.

VI koht

Peeter Oja tuli lavale roomates. Kujutan ette, kuidas Oja lava taga mõtles: «A teeks pulli, läheks roomates. Vat see oleks naljakas!» Nii istuski publik ja ootas, kuni kuidas matsakas Oja end morsa kombel keset Nordea suurt lava lohistas. Siis tõusis püsti ja hakkas karjuma. Oja esinemisstiil on selline, nagu oleks tal CAPS LOCK PEALE JÄÄNUD (nagu väljendas end Henrik Kalmet õhtu viimases etteastes). Publik eriti ei naernud.

Oja ei anna stand up koomiku mõõtu välja, sest üksinda laval olemine ning siin ja praegu sündiva nalja tegemine käib talle üle jõu.

Väljaspool arvestust esinesid:

Viiest-kuuest briti mehest koosneva trupi Late Night Gimp Fight puhul oli kõige vaimukam nende nimi ning sketšide vahele näidatud videoklipid. Naljanumbrid ise sisaldasid enamasti kehalist tegevust, stiili poolest «Monty Pythoni» ja «Muppet Show» vahepeal. Verbaalsele killurebimisele meeldiv vaheldus.

Kitarri saatel esinenud inglane Mitch Benn suuremat vaimustust ei äratanud. Eesti publiku jaoks on tegemist tundmatu suurusega ja eilse õhtu etteaste ei näidanud kuidagi, et temast midagi teadma peaks või veel enam, spetsiaalselt tema kava vaatama minna võiks. OK, kuskil kõrtsis oleks sel pajatsil vast teine minek.

Kahju, et korraldajad ei taibanud lavale kutsuda komeedina Eesti naljataevasse tõusnud säravaimat tähte, EKRE pesamuna Jaak Madisoni. See mees ei vaja mingit ettevalmistusaega, tuleb vaid lavale, räägib seda, mida mõtleb ja rahval nalja nabani. Kusjuures tüüp ise ei saa arugi, et mida siin naerdakse. «Sünge lugu. Kõrgem klass!» nagu märkis inimsööja Ellotška.

Festival kestab veel kolmapäeval ning neljapäeval. Tutvu programmiga siin.

Allpool video kolmapäeva õhtul Von Krahlis etenduvast sõust «Kaota mu naine ära ehk mis tunne on olla mustkunstnik».

Tagasi üles