Kohtusin Rainer Jancise uue plaadi materjaliga esmakordselt viimasel Tallinn Music Weekil. Kuuldused liikusid, et vokaalidel on üks mu suuri lemmikuid kaasaegsest eesti muusikast Mart Avi. Samal üritusel esines veel bände, kuid nii mõnigi oli tulnud kohale tulnud just Jancise-Avi koosluse pärast. Mina nende hulgas. Need kuuldused, mis liikusid, erutasid inimesi. Kontsert avaldas muljet ja kõige suurema purustusjõuga töötasidki Jancise soolod. Ikka on ju hea kuulata, kui keegi oskab pilli mängida. Selles aga oli ja on midagi veel. Selles on puude.
Jancise Metro-mitte-Luminal
Nüüd on plaat «Greedy Shopping Disaster» väljas. Möödunud aasta lõpul ilmus talt ka absoluutselt suurepärane memuaarideraamat «Valgus tunneli lõpus». Kuna Jancis on üks neid inimesi Eesti muusikas, kelle jutt on huvitav (neid ei ole väga palju, võiks rohkem olla), siis tekkis mõte teda intervjueerida
Kuidas sul «Greedy Shopping Disasteri» idee võrsus ja miks Mart Avi sinna laulma sattus?
Mu talvel ilmunud raamat «Valgus tunneli lõpus» lõpeb kohas, kus polnud kindel, kas tuleb või ei tule uus Metro Luminali plaat. Ma isegi ei tea, kas selle üle imestada või mitte, et keegi pole üldse huvi tundnudki, et kuhu see siis jäi. Kogu Metro Luminali viimase otsa tegevus oli just selle plaadiga seotud, sest algselt plaanisin neid lugusid Metro Luminali nime all ja viimati tegutsenud koosseisuga avaldada.
Asi ei võtnud kahe aasta jooksul mitte kuidagi vedu, ei jõudnud isegi ühe loo elusa esituseni ja lõpuks olin sunnitud hoopis teiste meestega asja ette võtma ja kindlasti tuli selle resultaadina olemuselt erinev muusika. Igatahes algmaterjal on täpselt seesama, millest 2012. aasta Metro Luminali comeback alguse sai. Seega, ühest küljest oli see materjal võimalik vähem kui poole aastaga purki panna, aga sellele eelnes ligi kolm aastat valulikku uimerdamist ja lõpuks oli kõik vaid otsuse küsimus, et loobuda koostööpartneritest, kes aega viidavad ja motiveeritust üles ei näita.
Kummalisel kombel, kui hakkasin uut bändi kokku panema, oli esimene inimene, kellega ühendust võtsin, Mart Avi. Tegin seda soojenduseks, sest miskipärast arvasin, et kindlasti tuleb sealt «ei», aga vähemalt olen hakanud otsima. Seitse päeva pärast meie esimest kontakti olid Mart Avil juba kõikide lugude vokaalid olemas!
Kuidas sa teda lauljana kirjeldaksid?
Mart Avi ütles juba meie esimesel kohtumisel, et ma pean sellega arvestama, et paljudele tema vokaal ei meeldi. Tõesti, see on enamasti madalas registris ja sünge alatooniga isegi siis, kui lüürika otseselt koomiline. Oluline on see, et ta on ka tekstikirjutaja. Kui vokalist esitab enda teksti, on kogu esitus palju mõtestatum.
Plaat on kindlasti n-ö grower, kuid mulle tundub jätkuvalt, et live’is toimis ta isegi paremini, see tunne võib muidugi muutuda, kui ma veel kuulan? Mis kostad?
No see on peagu nagu sunnitaks oma laste vahel valima – kas poeg või tütar. Live-esitus võib alati untsu minna ja kuskil pole garantiid, et hea esitus taas välja kukub. Praegu olen vaid ühe kontserdi andnud – seda kuulsid ka sina – ning plaadiesitlus on teine avalik esinemine uue bändiga. Minu enda arvamus on, et eelmine kontsert läks natuke untsu, aga tean paljusid, kellele see istus. Samuti tean paari inimest kellele kontsert üldse ei meeldinud, aga plaadi kohta ütlesid, et väga hea.
On artiste, kes reeglina kõlavad elusalt paremini kui plaadil ja pean ka ennast üldiselt üheks nendest. Sest kontsert võimaldab olukorrale reageerimist ja kui asjaolud klapivad, võib ikka päris avakosmosesse kammida. Plaadi puhul on ehk määrvaks pigem see, kas sa seda aastate jooksul ka kuulama jääd. Tihti parimad asjad hakkavad just ajapikku rohkem meeldima ja jäävadki valikusse.
Kas ma olen õigel teel kui ütlen, et see plaat meenutab mulle natuke 70ndate või 80ndate mingisuguseid art-rock’i projekte? Noh, näiteks kui kokku on saanud ükskõik mis koosseisudes Robert Fripp, Phil Manzanera, David Sylvian, Brian Eno ja teised oma ala autoriteedid.
Selles mõttes ei ole sarnasust, et tegemist on ju autoriplaadiga, mis on minu helilooming ja ka enamiku instrumentidest olen stuudios ise sisse mänginud, v.a trummid ja vokaal, ehkki viimases loos teen ka ise häält. Loomulikult on mul vaja ansamblit selleks, et oma loomingut elusalt esitada. Kuidas sa kujutad ette, et näiteks Sting oma muusikat esitaks, või Vaiko Eplik?
Kindlasti on tegemist hetkel minu põhiprojektiga, millisena seda ka võtta tuleb. Ma ei saa lõpmatuseni uusi bändinimesid välja mõelda ja turustada iga kord, kui mõni liige vahetub. Minu meelest oli Chuck Berry üks esimesi, kellel oli pea iga kontsert uus bänd. Käisin eelmisel aastal Sven Grünbergi kontserdil. Mees ise oli ka küll klahvpillide taga, aga lauljad olid Ott Lepland ja veel mingi euro chick, kitarril Erkki Pärnoja (Ewert&Two Dragons) ... Reigo Ahven trummidel. Loomulikult on imagoloogia keeruline, kuna tänapäeva stambid on väga lauljakesksed. Selles mõttes küll olid 70ndatel ja 80ndatel head pillimehed rohkem hinnatumad kui praegu.
Kas originaalsus on sinu jaoks väärtus? Oled sa originaalne inimene?
Originaalsus ongi see, mis eristab kunsti masstoodangust. Samas võivad olla reprod ju ka hästi tehtud, kohati äravahetamiseni sarnased. Ometigi väärtusetud võrreldes originaaliga. Kindlasti on poppmuusika sellega vastuolus, sest massikultuur on pigem moevooludepõhine, ometigi on ka popis võimalik olla originaalne, luues uusi klišeesid, voole. Tippmoeloojate loomingust saab ju ka teinekord laiatarbekaup. Lõpetuseks: originaalsus on väärtus, originaalitsemine mitte.
Sinu puhul olen inimesi kuulnud kasutas väljendit, et oled geenius. Kas sa usud geeniusemüüti? Kas genereerid seda ka ise?
See geeniuste jutt on muidugi naeruväärne. Lapsik ja järelemõtlematu. Kui seda veel ise ka ajama hakkaks, siis paluks ruttu hospitaliseerida. Kindlasti on inimesed võimekuselt ebavõrdsed, ent kui kasutada juba sõna «geenius», siis see jäägu küll sajandite sõeluda.
Ma olen kitarristide käest varem ka sellist küsimust küsinud, võib-olla see on loll küsimus, aga miks on kitarr sinu arust kõige parema väljendusplaaniga pill?
Mitte sugugi ei arva, et kitarr oleks kõige parema väljendusplaaniga. Mingis mõttes on muusikainstrumendid võrdsed ja isegi tuubaga on võimalik uskumatuid trikke teha. Kitarr on rahvapillina tuttav nagu klavergi ja seetõttu ehk massidele kergemini mõistetava loogikaga, nagu mingid sportmängud, mille reegleid tuntakse. Minu enda lemmikinstrument on shakuhachi flööt.
Juba legendaarseks on saanud kaebamine, et vanasti tehti paremat muusikat kui tänapäeval. Mida sa sellise asja kohta arvad?
Halb ja hea on ikkagi subjektiivsed terminid. Täpselt samuti võib keegi olla arvamusel, et ainult kõige värskem on hea. Kogu aeg tehakse halba ja head, lihtsalt vanast muusikast on enamik paska juba välja filtreerunud ja säilinud paremad palad. The Beatlesi looming näiteks on väga ebaühtlane, aga kuna nende nõrgemad palad on kõik unustuse hõlma vajunud, jääb mulje, nagu nad oleks kogu aeg «Strawberry Fieldse» pununud. Uut asja tuleb kogu aeg peale ja enamik sellest ongi jama, mis mingi aeg kõrvale jäetakse. Nii on kogu aeg olnud ja jääbki olema. Suurem õnnetus on see, et sitt ei lähe enam potist alla. Vana hea muusika ja uus hea muusika on sama head. Lõppude lõpuks ongi ju ainult tähtis, et hea oleks.
The Falli laulja Mark E. Smith ütles kunagi, et muusikud on rumalad, ja ta eriti muusikutega ei tahtnud arvestada. Sa oled oma elu jooksul palju muusikutega kokku puutunud, kas sellisel jutul on oma tõemoment olemas?
No Mark E. Smith on suht ülbe kuju nii või naa, aga vaadates tema loomingut, siis jääb mulje, et tema bändis mängisid alati proletaarse taustaga tüübid. Nimi Mark E. Smith ei pruugi kõigile midagi öeldagi. Kindlasti natuke otsides leiab kedagi väga tuntut, kes vastupidist väitnud. Nürimeelne rokkar on lausa stereotüüp, kellest edukat komöödiat vändata. Jällegi kindlasti on lolle muusikuid ja tarku muusikuid, kui suur on lollide protsent muusikute seas, vajaks juba teaduslikumat täpsustamist.
Plaadi pealkiri on «Greedy Shopping Disaster». Miks selline pealkiri? Milline on üldse su suhe šoppamisse ja ostukeskusesse ja kogu kaubanduspindade esteetikasse?
Kas šoppamine pole siis mõnus? Loodan, et see pealkiri on piisavalt lustakas ja mitmetähenduslik, et ei pea seda siin monofooniliseks keerama. Võib-olla on see üks nendest nimedes, mis omandab tähenduse alles siis, kui oled plaadi mitmeid kordi läbi kuulanud ja muusikaga suhestunud. Tegelikult on see nimi mulle aina rohkem meeldima hakanud.
Milline on su suhe ahnusesse?
Olen ablas inimsööja.
Sul ilmus eelmise aasta lõpus täiesti super raamat «Valgus tunneli lõpus». Kas on plaan tulevikus ka midagi kirjutada?
Loodan, et tekib võimalus. Mul on paar ideed, iseasi, kas mõni kirjastus neist huvitub, samas liiga ägedalt ma nüüd ka ei tõuka ja hetkel kontsentreerun ikka põhiliselt muusika loomisele.
Rainer Jancis
Plaate
Metro Luminal
«Metro Luminal» (1990) LP
«Ainult...» (1994) LP
«Sinus» (1998) LP
«Art is everywhere» (1998) singel
«Ainult...» (2003) CD
«Coca Cola» (2004) CD
«Reboot» (2004) CD
Modern Ethnic
«Modern Ethic» (1995) LP
«Modern Ethic 2» (1995) LP
Sooloalbum «All» (2009)