Aja auk. Bowie, rong ja natsid

David Bowie Foto: Kuvatõmmis

Millegipärast tuletab olukord, milles David Bowie leidis ennast 1974. aasta aprilli lõpus Vene-Poola piiril, mulle meelde kaadreid filmidest «Kevade» ja «Suvi». Naljakuu tõmbas oma viimaseid tõmbeid.

Bowie sõitis oma rongiga (tal oli tõesti oma rong, sest lennata ta kartis. Ka tema varasemast Ameerika-turneest tehtud suurepärases dokfilmis «Cracked Actor» näeme me Bowiet samadel põhjustel sõitmas auto tagaistmel mööda Ameerikat kontserdipaigast kontserdipaika, silmitsemas laisal narkopilgul kanjoneid ja lagendikke ning ajamas segast juttu) Nõukogude Liidust Poola, kuid piirikontroll avastas, et kuulsal muusikul on rongis kaasas ka suur kogu natsimemorabiiliat.

Mäletame filmi «Suvi« algusest, kuidas väike mängurong sõidab teekonna näitlikustamiseks mööda Venemaa kaarti, sest Toots saabub mõisavalitseja ametist koju käima. Ja seda teist pilti «Kevadest», kus õpetaja Laur palub Tootsil põuetasku tühjaks teha ja asjad lauale laduda. Erinevalt Tootsist ei tulnud Bowie mõisavalitseja ametist ishiast ravima, kuigi pikaaegne kokaiinikuur võis vabalt talle sellise mõtte ka tekitada, ja põuetaskutest ei võtnud ta välja uurikette ega punaseid maakerasid, vaid näiteks kroomsaapad, haakristiga kaunistatud supilusika või Hitleri pildi. Asi lõppes sellega, et Bowie ja tema rong said edaspidi idablokki sisenemise keelu.

1970ndate keskpaik oli aeg, mil Ameerika turneelt naasnud staar oli ennast kokaiinist nii tuimaks tõmmanud, et hakkas glorifitseerima natsiajalugu. Sõnad, et «jah, tehti küll vigu, kuid oli ka palju head», võiks vabalt omistada ka persona’dega mängida armastavale lauljale, kes tol perioodil kuulutas ennast kellekski, keda teati kui Thin White Duke'i. See Thin White Duke kandis (valget) ülikonda ning blondeeritud ja üle pea kammitud juukseid ja kes nägi välja justkui kokaiini tarvitav Weimari dändi. «Here am I / Flashing no colour tall in this room». Ta oli nagu Christopher Isherwoodi tüüpi geiesteet, kes võiks mõelda, et need Hugo Bossi mundrid on ju ikka šikid ja ega muulgi viga ole.

Bowie rääkis sel ajal, kuidas Hitler oli tema arvates esimene rokkstaar ja tal oli rohkem fänne kui Mick Jaggeril või kuidas Suurbritannia vajaks fašistlikku valitsust. Ajalugu omakorda räägib ka sellest, kuidas Bowie saabus 1976. aastal lahtise katusega autoga Londonis Victoria raudteejaama ja tegi fännidele natsitervitust.

Kui tõsiselt Bowie seda kõike mõtles, pole teada ei meil ega ilmselt mitte ka tal endal. Kokaiin viis Bowie paranoilisse paralleelmaailma, kus oli oma osa rituaalsetel sõnadel, mis pidid teda kurja eest kaitsma, küünalde põletamisel ja seintele maalitud okultsetel sümbolitel. Ka kogus ta oma lõigatud küüned ja juuksed kokku ning isegi uriini ladustas külmkapis, et kurjade kavatsustega inimesed sellele ligi ei pääseks ja seda omakorda rituaalides ei kasutaks. Kuna ka natsid olid okultismi- ja teispoolsusehuvilised, leidis Bowie nendegagi palju ühist.

Album «Station to Station» (1976) jäi Bowie Thin White Duke’i perioodi monumendiks. See on võimas plaat, müstiline ja motoorne, mille Kraftwerkist inspireeritud nimiloos laulab Bowie: «you drive like a demon from station to station» ja «It’s not the side-effects of the cocaine I’m thinking that it must be love». Ise ta väidab, et ei mäleta selle plaadi tegemisest midagi.

Huvi Saksamaa ja Ida-Euroopa ning selle halli vastu aga ei raugenud ja sellele järgnes koos Iggy Popiga Berliinis elatud aeg ning muidugi tema võimas Berliini-triloogia, mis on popmuusikamaailma olulisimaid nähtusi üldse. See oli murrang.