Nädala plaat. Ekstsentriline kohtumine

Rainer Jancis- Greedy Shopping Disaster Foto: Kuvatõmmis

Rainer Jancis

Greedy Shopping Disaster

Rainer Jancis

Hinne: 4

Möödunud aastal ilmunud memuaarides «Valgus tunneli lõpus: Unenägu Metro Luminalist» ei tea Rainer Jancis, mis on saamas tema bändist Metro Luminal. «Greedy Shopping Disaster» on plaat, mille lood on juba mõnda aega olemas olnud, ainult puudus laulja, kes neid esitab. Lõpuks sattus Jancis Mart Avi otsa. Nii et kaks ekstsentrikut said kokku.

Idee Jancise helipildist ja Avi vokaalist tundus intrigeeriv. Esimene kokkupuude, võib siis öelda, uue Metro Luminaliga oli Tallinn Music Weeki raames. Live oli muljetavaldav ja eriti võimsalt sõitsid sisse Jancise kitarrisoolod. Pisut kiskus kontsert lõpuks ka monotoonseks, sest tundus, et üks kood, mis paljuski avaldus Mart Avi sellisel maneristlikul madala tämbriga ja kalbetes meeleoludes vokaaliga, kippus domineerima. Dünaamikat jäi pisut vajaka. Tore mälestus aga jäi ja see külvas seemneid.

Seda suurema isuga tormasin «Greedy Shopping Disasteri» stuudioversiooni kallale. Kui ma poleks neid faile saanud alguses digitaalsetena, siis võiks öelda, et rebisin plaadi kilest välja. (Vahemärkusena olgu öeldud, et plaatide kilest lahti harutamine on üks kõige närvesöövamaid tegevusi üldse). Esimesel kuulamisel valmistas plaat mulle pettumuse. Hakkasin juba tegema seda, mida tegema ei peaks, ehk mõttes nõu andma, kuidas asjad oleksid võinud olla, et paljulubava koosluse potentsiaal oleks ikka tuleks plahvatanud.

Mida rohkem plaati kuulasin, seda enam vähenes minu soov nõu anda ja suurenes tunne, et Jancis koos Mart Avi ja trummar Hans Kurvitsa ning bassimehe Siim Avangoga on talitanud õigesti. Et nad on teinud plaadi, mis kasvab aeglaselt ja mille ilu avaldub ka detailide tundmaõppimisel. Aga mitte ainult. Sa ei pea sellest plaadist luubiga üle käima, sest sellel leidub kaasatõmbavaid lugusid. Hoax näiteks. Perfektne autosõidumuusika.

Millegipärast meenutab Greedy Shopping Disasteri art-rock mulle 70ndatest või 80ndatest erinevaid kooslusi, kus on sattunud koos tegutsema ükskõik millistes konstellatsioonides näiteks Robert Fripp, Adrian Belew, Phil Manzanera, Brian Eno, David Sylvian jne. Sellel plaadil on projekti nägu ja projekt kui selline oma ajutise loomusega tuleb asjale kasuks. Mõtlen ka, et Metro Luminal (see lauluga versioon) eelkõige tänu Allan Vainola vokaalile ja ka teemadele, millest lauldi, kiskus oma eksistentsiaalsuses ja raskuses kuhugi ajatuse ja ajaloo poole. See oli muusika, mida Juku-Kalle Raid armastas ja mille ideaalseks kuulamise kohaks oli ikka köök koos viina ja madrusesärkidega.  Jancis nagu oleks voolavam kuju.

Võiks öelda, et Avi laulmisega on see versioon Metro Luminalist vahetanud oma russoromantika ja sellise platnoilikuma vaibi läänelikemate David Bowiest ja Scott Walkerist mõjutatud neurootiliste pooside vastu. Mulle kui lääne tsivilisatsiooni huvilisele on sellisest asjade käigust ainult rõõmu. Milliseks kujuneb Greedy Shopping Disasteri koht eesti «kergemuusika» ajaloos,näitab loomulikult aeg ja ma isegi ei tea, kas ma tahaks, et sellest mõeldakse tulevikus kui millestki olulisest ja tooniandvast või pigem sellisest väiksest autsaiderlikust ja ekstsentrilisest imest, kui ääremärkusest.