Suur mees ikka see Wilson!

74-aastane Lucinda Childs, minimalistliku nüüdistantsu klassik Tallinnas. Foto: Rene Suurkaev

Elu on täis ootamatusi. Nagu nüüdki, kui mõni aeg tagasi potsatas e-kirjakasti üleskutse, et Robert Wilson otsib oma lavastuse «Aadama passioon» põhitruppi veel üht Eesti tantsijat. Ja et valijate seas olevat ka Lucinda Childs - üks lavastuse peakangelannadest.

Seesama Childs – nüüdistantsu elav klassik, kelle nime võib leida igast tantsule pühendatud biograafilisest leksikonist? Tema siin, Eestis?! Pole midagi öelda – tase! Lähed Wilsonit vaatama, saad Childsi lisaks. Suur mees ikka see Wilson!

Aga Childs on ka suur. Juba 1960ndatel lõi ta kaasa New Yorgis tegutsenud ja Judsoni Tantsuteatri nime kandnud postmodernistlikus tantsuliikumises, mille eesmärk polnud ei vähem ega rohkem kui revolutsioon, moderntantsu seniste printsiipide eitus ja uute väljendusviiside leidmine.

«Ei etendusele, ei virtuoossusele, ei muundumistele ja maagiale ja uskumapanemistele, ei staari hiilgusele ja transtsendentsusele, ei kangelaslikkusele, ei antikangelaslikkusele, ei prahikujutelmadele, ei esineja või vaataja kaasahaaramisele, ei stiilile, ei camp’ile, ei vaataja võrgutamisele esitajapoolsete riugastega, ei ekstsentrilisusele, ei vapustamisele või vapustatusele,» nagu manifesteeris 1965. aastal analüütilise postmodernistliku tantsu peamine ideoloog Yvonne Rainer. (Heili Einasto tõlge – T. T.)

Kuidas luua koreograafiat ilma tantsuleksikat kasutamata, võtab Childs ise oma toonased performatiivsed eksperimendid kokku. Ja kahetseb nüüd Tallinnas intervjuud andes, et selline otsinguline aeg, millele andis kuju oma aja silmapaistvamate eksperimenteerivate tantsukunstnike, heliloojate ja kunstnike koostegutsemine, ühine vaimustus uute radade avastamisest, pole enam hiljem kordunud, ei seal- ega siinpool ookeani.

Just nondest kingadest väljakasvanuna, piiratud arvu väga lihtsate liikumiste, kuid põrgulikult keeruliste mustrite, nende kombinatsioonide ja pidevate kordustega eksperimenteerides sai Childsist 1970ndateks nüüdistantsu minimalistliku suuna olulisemaid esindajaid maailmas ja selleks on ta jäänud siiani, ka 74-aastaselt aktiivselt edasi tegutsedes, muuhulgas esinejana (ka näitlejana).

Kus Wilson, seal ka Childs

Tegelikult võinuks seda ju arvata, et Childs koos Wilsoniga Eestisse tuleb. Neid seob pikaajaline ja viljakas koostöö – juba Wilsoni kõige kuulsamast lavastusest, 1976. aastal esietendunud Philip Glassi ooperist «Einstein rannas» peale, kuhu Wilson ta üheks peaosaliseks kutsus ja kuhu Childs ka koreograafia tegi.

Hiljem sai see koostöö jätku videoinstallatsioonis «Video 50», näitemängudes «Ma istusin oma terrassil, kui see tüüp tuli, mõeldes, et ma näen viirastusi», «Kvartett» (Heiner Mülleri järgi) ja «La Maladie de la Mort» (Marguerite Durasi järgi, laval koos Michel Piccoliga) ning muusikateatrilavastustes «Valge ronk» ja «Johannese passioon».

Kõigis neis võib vähem või rohkem näha ka Childsi.

Tulevikukski on plaanid tehtud, näiteks aitab Childs Wilsonil välja tuua Vatslav Nižinski päevikute järgi tehtavat lavastust, peaosas ei keegi muu kui Mihhail Barõšnikov, samuti Bachi sonaatide ja partiitade põhjal valmivat muusikateatrilavastust «Johann Sebastian Bachi elu ja surm», mille peaosas on viiuldaja Jennifer Koh.

«Nii palju vastandeid korraga … pehme ja tugev, loomulik ja ebaloomulik,» kirjeldab Wilson Childsi lavalist isikupära.

Childs ise ütleb, et tuleb Wilsoni töödesse alati, kui ajagraafik vähegi võimaldab. Nagu praegu, kui koos helilooja Philip Glassiga kavandatud uue tantsuteose tegemiseni läheb veel aega ja vana, üks Childsi tuntumaid töid, 1983. aastast pärit «Loomulik valgus», mille lava on muide disaininud arhitekt Frank Gehry ja muusika kirjutanud John Adams, on taastatud ja uueks esietenduseks valmis.

Wilsoniga liituma kannustab Childsi ikka ja jälle – juba «Einsteinist rannas» peale on see nii – see kummaline, ebatavaline maailm, mida Wilson oma lavastustes üles ehitab. Ta kasutab nende iseloomustamiseks sõnu «minimalistlik» ja «abstraktne» ning on nõus, et Wilson on korraga matemaatiliselt täpne ja kujutlusvõimet avardav, justnagu arhitekt, kes oma suurejoonelisi visioone teatrilaval realiseerib.

Ja veel üks põhjus sedapuhku – Arvo Pärdi muusika, millega Childs pole varem kokku puutunud. «Ma olen seda nautinud, see on ilus, aga selles on ka oma selge identiteet. Alati saad aru, et see, mida sa parajagu kuulad, on Arvo Pärt. Uue muusika puhul pole see sugugi nii tavaline,» ütleb ta.

Mida ta «Aadama passioonis» täpsemalt teeb? Või mida seal laval siis õigupoolest näha saab? Nii nagu on hoidnud seda saladuskatte all Wilson ja tema meeskond juba enne, teeb seda ka Childs. Niipalju ta siiski reedab, et kui on laval, siis koos kahe naisega, kelle tegelaskujud kannavad nime 1. Naine, 2. Naine ja 3. Naine. Tegelasi on muidugi rohkem. «Ballett see ei ole, mida me teeme, pigem liikumine, millele ma aitan suunda leida.»

Viimati oli Childs laval mõni aasta tagasi, näiteks 2012. aasta sügisel, kui esitas New Yorgis oma vanu, 1960ndatest pärit klassikalisi teoseid, aeg-ajalt on teda nähtud ka oma trupi koosseisus tantsimas mõnd väikest soolopartiid. «Mulle meeldib see endiselt, kuigi aeg teeb oma töö,» ütleb ta.

Ooperilavastamise kirg

Childsi viimase aja suurim kirg on hoopis ooper. 1992. aastal tegi ta seal oma debüüdi koreograafina, aidates Luc Bondyl tuua Salzburgi festivali lavale Richard Straussi «Salome». 1995. aastal järgnes juba lavastajadebüüt, kui Strasbourgi Rahvusteatris tuli välja Mozarti «Zaide». Ainuüksi lavastajana on tal neid kirjas juba kaheksa.

Tema käekirjale on iseloomulik tantsijate kasutamine ja nende kokkusulatamine lauljatega. «Mulle pakub pinget luua ühine kohtumispunkt: mitte nii, et ühed laulavad ja siis teised tantsivad. Ise korraga lavastaja ja koreograaf olles saan ma seda kontrollida ja terviku ise kujundada,» ütleb ta.

Ainult üks asi ei anna rahu. See, et siinne publik näeb küll Childsi ennast, aga mitte tema kõige kuulsamaid tantse. Näiteks «Tantsu», 1979. aastal valminud tunnist, Philip Glassi muusika ja Sol LeWitti videoprojektsiooniga teost, mis alles mõni aasta tagasi tiirutas taastatuna mööda maailma (loe Sirje Keevalliku Mezzo TV-elamust sellest kultuur.postimees.ee). Meieni paraku jõudmata. Ka Lucinda Childsi tantsukompanii tänavune trajektoor läheb meist kaugelt mööda, jõudes lähima kohana välja Berliini.

Sellest on kahju.

KAST

Lucinda Childs

Minimalistliku nüüdistantsu suurkuju on sündinud 1940. aastal New Yorgis

Aastail 1962–1966 tegutses Judsoni Tantsuteatris

1973. aastal asutas endanimelise tantsukompanii, mis tegutseb tema juhtimisel tänaseni

Olulisemaid tantsulavastusi: «Lihakssaamine» (1964), «Tänavatants» (1964), «Tants» (1979), «Loomulik valgus» (1983), «Neli elementi» (1990)

Külaliskoreograafi töid: Pariisi Ooperi Ballett, Monte Carlo Ballett, Mihhail Barõšnikov ja White Oak Dance Company, Rambert Dance Company, Lyoni Ooperi Ballett

Tuntumaid koostööpartnereid: Philip Glass, John Adams, Robert Wilson, Susan Sontag, Sol LeWitt, Frank Gehry

Ta on lavastanud kaheksa ooperit ja olnud 18 ooperi koreograaf

2008. aastal tegi Patrick Bensard temast dokumentaalfilmi «Lucinda Childs»