Semper ja Ojasoo keerasid uue lehekülje

«On vaid kaks võimalust: me kas õnnestume või põrume,» ütleb Ene-Liis Semper, kui Hamburgis enne etendust kohtume.

Poolteist tundi enne esietendust määratud intervjuule tulevad Tiit Ojasoo ja Ene- Liis Semper pea nelikümmend minutit hiljem – teatris vajasid veel viimased asjad täpsustamist ja korraldamist.

Kui pool tundi enne Peter Handke sõnadeta näidendi «Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud» («Die Stunde da wir nichts voneinander wussten») etendust teatri vastas asuvast kohvikust lahkume, on mõlemad lavastajad rahulikud. Pigem olen mina rohkem sabinas, lähen ju esimest korda Thalia teatri peamajja – 1894. aastal ehitatud teater asub vanalinnas, uhkest raekojast vaid 500 meetri kaugusel.

«Mõned eestlased istuvad veel sinu kõrval,» lasub nagu mu pabinat aimav Ojasoo julgustavalt. Nii ongi, saalis isub minu kõrval üks ettevõtja ja üks laulja, selja taga üks Eesti poliitik ning umbes 990 sakslast.

Handke lavastuse proovid algasid Ene-Liis Semperil ja Tiit Ojasool kohe pärast viimast «Savisaare» etendust. Mõlemad tööd on megaprojektid. Lavastajad tõdevad, et aega jäi just Handke tegemisel napiks, materjali keerukuse tõttu oleks tahtnud vahepeal kasvõi mõne nädala pausi pidada. Aga nüüd jäi kahe esietenduse vahele vaid prooviperiood: pea täpselt kaks kuud. «See on suurim töö, mida oleme Ene-Liisiga teinud,» nendib Tiit Ojasoo.

«Aga mõnikord tulevad asjad koos. Lihtsam on nii, et neid tulebki võtta nii, nagu need on. Oli «Savisaar» suur, on nüüd Handke-lavastus suur. Täna mul on hea meel siin istuda ja rääkida, tunnen, et ma pole asjatult energiat kulutanud,» tunnistab Semper teatrimajja suundudes, kusjuures sel hetkel ta veel ei tea, kuidas publik nende pingutusele reageerib.

Triumf!

Ent juba esimesest hetkest on publik etendusega kaasas ning esimest pilti saatvad naerupahvakuid annavad aimu, et eestlased on suutnud sakslasi üllatada.

Etenduse lõpus pea neli minutit kestnud aplaus ja tunnustavad huilged kinnitasid, et Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus «See tund…» õnnestus. Õigemini mitte lihtsalt ei õnnestunud, vaid eestlaste lavastus Saksamaa ühes olulisemas teatris, Hamburgis asuv Thalia teatris oli triumf.

«Aitäh, me vajasime seda edu,» tänas pärast esietendust Ene-Liis Semperit lavastuses mitte osalenud Thalia teatri näitleja. Etenduse järelpeol veerand tundi Ene-Liis Semperi kõrval seistes kuulsin siiraid tänuavaldusi korduvalt. 

Vaimustavaid kommentaare sain vastuseks ka etenduse lõpus publikult muljeid paludes. Näiteks umbes kolmekümnene Julia ütles, et tegemist on ühe parima lavastusega, mida ta viimasel ajal näinud on. «Eriti meeldis koori kasutamine, et lauljad olid asetatud publiku sekka istuma.»

Marie, umbes viiekümnene, aga nentis, et tegemist oli korraga nii naljaka kui ka tõsise lavastusega. «Huvitav ja mõtlema panev lavastus. Mulle meeldis,» sõnas Marie. Tema kaaslane Peter tunnistas, et elamus on alles liiga värske, et seda sõnadesse vormida. «Siin oli nii palju lugusid, väga raske on öelda, mis kõige rohkem meeldis. See oli tegelikult suurepärane. Terviklik töö,» lisas Peter.

Sõnadeta näidend Euroopa vananemisest

Austria kirjaniku Peter Handke näidend «See tund…» on paras pähkel, sest selles puudub igasugune dialoog, aga ka monoloog. Kogu näidend koosneb remarkidest: linnaväljakut ületavate inimeste nappidest kirjeldustest.

Kui Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Thaliale teatasid, et nad on järgmiseks tööks – varem on nad teinud kaks lavastust teatri väikses saalis – valinud Peter Handke teksti, olid nad sellest 17-leheküljelisest näidendist läbi lugenud vaid ühe ning sedagi aastaid tagasi, mil nad tegid lavastust «Kuidas seletada pilte surnud jänesele».

«Otsisime mingit «vabamat» struktuuri ja meenus kunagine põgus kokkupuude selle materjaliga. Mulle tundus kohtuvalt ilus idee linnaväljakust, mida ületavad sajad inimesed, ja sa saad kaugelt distantsilt vaadates aru nende kohtumistest-lahkumistest, üksiolekust ja meeleoludest,» selgitab Ene-Liis Semper. «Sellesse võib põimida tohutult palju tähendusi. Põhimõtteliselt, tegijate nägemusest lähtuvalt, võib sellesse põimida kogu inimkonna ajaloo. Alles siis, kui tellisime Mati Sirkelilt eestikeelse tõlke ja lugesime tervikut, mõistsin, millega vastamisi oleme sattunud.»

Semper luges Handke teksti mitu korda ja iga kord avastas midagi uut. «Sest Handke on tekst on puhas konstruktsioon, ta ei anna tegelaste kohta peaaegu mitte mingisuguseid vihjeid. Seega kõik sõltub kontekstist, kogu lugu luuakse laval puhtalt oma isikliku nägemuse, oma kujutlusvõime pealt,» selgitab Semper.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus on sõnadeta kirjeldus Euroopa tänasest poliitilisest ja demograafilisest olukorrast. Vaataja istub saalis nagu tänavakohvikus – laval tormavad, jalutavad, jooksevad, seisavad, kõnnivad, suudlevad, komistavad jne algselt juhuslikena näivad inimesed. Need inimesed on väga erinevad, kuid me oleme kõiki neid kohanud – kontorikostüümis projektijuhid ja kontoritibid, maratonijooksjad, armunud, turistid Aasiast, rulluiskudega taskuvaras, Tondi jaama prükkar, kõnniraamiga vanaproua jne.

Publik näeb piltide galeriid, elavaid installatsioone. Vaatamata sellele, et tegelastel on laval aega maksimaalselt minut-kaks, vahel vaid mõni sekund, jätavad nad vaataja mällu jälje, millest etenduse lõpus moodustab muster ja teadmine, et me oleme ajaloolise hetke tunnistajad.

Meie harjuspärane maailm on muutumas, eurooplane vananeb ja temas puudub jõud, samas tumedama nahavärviga inimesed pulbitsevad eluenergiast. Kas muutus, mida Euroopa vananemine ja teistsuguse kultuuritaustaga inimeste sisseränne enda kaasa toob, on hea või halb, seda lavalt välja ei öelda.

455 tegelast, pea 600 sisenemist

Lavastuses mängib kakskümmend näitlejad, kümme mitte-kutselist näitlejat ning lisaks teeb kaasa kahekümnest lauljast koor. Lava taga tegutsevad veel kümme kostümeerijat, kuus grimeerijat, neli rekvisiitorit ja kaheksa lavatehnikut.

Handke tekstis on mainitud 455 tegelast, kui palju tegelasi lavastuses näeb, ei oska Semper-Ojasoo täpselt öelda. Sest tegelaste asemel peavad nemad ja ka lavastuse tehniline personal arvet lavale sisenemiste üle ning sisenemisi on lavastuses umbes 600. Kusjuures mitmetel sisenemistel tuleb lavale rohkem kui üks näitleja.

Thalia teater on suur teater, kuid ka neile oli Semperi-Ojasoo soovid vägev amps. «Eks me tõmbasime kummi Thalias seekord üpris pingule. Kõik osakonnad andsid maksimumi. Nii suurt asja pole siin tehtud,» tõdeb Semper.

Ojasoo lisab, et kuna Thalia teater sõltub suhteliselt palju oma piletitulust, kiputakse ka sealses teatris lavastama eeskätt tuntud materjale. «Ilma sõnadeta lavateos on nende jaoks suur risk. Handke ise on küll väga tuntud, aga see näidend on ikkagi väga erandlik,» selgitab Ojasoo.

«Saksa teater baseerub eriti uljal ja teraval sõnal, kvaliteetsel lavakõnel. Kaks ja pool tundi publiku tähelepanu sõnadeta üleval hoida on nende jaoks üsna šokeeriv,» täpsustab Semper omakorda.

Lavastuse taga seisab ka Semperi ja Ojasooga varemgi koostööd teinud liikumispedagoog Jüri Nael, kellega koos otsiti tegelastele sobiv kehaline karakter ja sõnavara. Küsimusele, kuidas tekkis mõte kutsuda kaasa Jaak Prints, vastab Semper keerutamata: «Mõtlesime, et laval on nii rahvusvaheline seltskond, mõni eestlane võiks ju ka kambas olla. Jaak on oma poiss, oma poisiga on ikka julgem tulla.»

Kuna Semperile tundus, et Handke 1992. aastal kirjutatud tekst on natuke aegunud, kirjutas ta autorile ja palus luba kohandamisteks. Mispeale Handke vastas: «Teie plaanid tunduvad huvitavad, tundke end vabalt ja ärge püüdke mulle meele järele olla.»

«See tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud» esietendus 23 aastat tagasi mainekal Wiener Festwocheni festivalil. 21.–23. maini mängitakse Semperi-Ojasoo lavastust täpselt samas saalis, kus toimus kunagi maailma esietendus. Kusjuures vahepealsetel aastatel pole seda teksti Viinis kordagi mängitud. «Nad on väga elevil, toimuks nagu Handke teksti koju tagasi viimine,» selgitab Semper. Kusjuures enne Viini minekut antakse etendusi ka Saksamaal Ruhrfestspiele festivalil. Tähelepanuväärne on, et mõlemad teatrifestivalid valisid lavastuse oma programmi usalduse pealt – Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo, Peter Handke ja Thalia teater on nimed, mida võib juba pimesi usaldada.

**********

Ene-Liis*, see oli väga tihe ja võimas lavastus! See on teie üks parimaid lavastusi, esikolmikus on sel kindel koht. Aga miks ma pean seda vaatama Saksamaal?

Laval on kakskümmend näitlejat pluss kümme asiaadist mitteprofessionaalset näitlejat pluss veel meeletu lavatagune meeskond. Ma ei kujuta ette, millistel tingimustel ja milliseid takistusi ületades oleks seda võimalik praegu Eestis teha.

Teiseks on Saksamaal sellise lavastuse tellimus suurem. Neid huvitab näha keskeurooplase pilgu läbi Euroopa poliitilis-sotsiaalse olukorra muutust kajastavat lavastust. Eestis ei väljendu rahvaste segunemised, poliitilised või ka inimestevahelised jõuvahekorrad veel nii selgesti. Eesti on ikka natuke rohkem ääre peal.

Te kasutate lavastuses väga tugevaid pilte ja sümboleid, mis kõnelevad valge eurooplase hääbumisest, vananemisest ja võimupositsiooni käest ära andmisest. Kui teravalt sa ise seda probleemi tunnetad?

See näib kaunis möödapääsmatu. Ma ei usu, et see minu eluajal juhtub, aga see toimub kiiremini kui arvatakse. Tänane olukord on paljuski teistsugune kui näidendi kirjutamise ajal, kahekümne viie aastaga on toimunud määratud suur muutus.

Mina ei ole hiromant, ma lihtsalt kommunikeerin seda, mida ma näen ja tunnetan. See ju ongi kunstniku töö.

Etenduse alguses kostab saali tagumisest nurgast ühe laulja laul, alguses arvasin, et tegemist on oskuslikult asetatud kõlariga. Kui etenduses lauljaid aina lisandus ning laul liikus lavale üha lähemale, siis sain aru, et oled pannud koori istuma publiku sekka. Kust selline idee?

Mul tuli selline mõte, kui tüki lõpu peale mõtlesin. Viimased remargid Handke näidendi lõpus on, et nüüd tõuseb esimene pealtvaataja püsti ja läheb lavale, siis teeb seda teine, kolmas jne. See oli 90ndatel teatris kindlasti uuenduslik, pealtvaatajate segunemine lavalolijatega. Tänases päevas, mil pealtvaatajate ja esitajate vahelisi suhteid on lahatud küll nii-, küll naapidi, näis mõttetu seda sõna-sõnalt järgida. Otsisin saali ja lava kontakti väljendamiseks vahendit ja nii jõudsin koorini. Lauljad istuvad publiku seas nagu tavalised vaatajad, mingil hetkel hakkab üks kontratenor laulma, siis kaks, kolm ning lõpuks kogu meeskoor.

Laval lapsi ei ole, aga koor laulab just lastest, laste häältest, mis eri hetkedel tänavail kajavad. Häälte lisandumine ning lauljate paigutus saalis on meil üsna matemaatiliselt üles ehitatud. Etenduse viimases stseenis tõuseb siis koor püsti, me võtame lavalt valguse maha, ning viimane stseen toimubki rahva hulgas, samasugused mehed nagu vaatajad laulavad, teevad midagi millegi nimel. Pole ju vahet, kas sa oled noorem, vanem, keskealisem, kõhnem või paksem, lõpuks oleme kõik ühesugused inimesed.

Lavastuse lõpp oli väga võimas, sest enne seda oli võrreldes kogu lavastusega üsna pikk ja tõsine stseen, kus oli tunda, et publik hakkab käest kaduma. Kuid kui lauljad lõpulaulu esitasid, andis see saalile uut energiat ja saalist lahkuti vaatamata tõsisele lavastusele rõõmsana. See oli teil väga kavalalt komponeeritud.

Nii oligi see mõeldud. Tore, et toimis ja mõjus.

«See tund…» koosneb stseenidest, piltidest, mis meenutavad pigem fotot või maali ja need stseenid vahetuavad meeletult kiire tempoga. Sellist võtet olete kasutanud ka varem NO99 lavastustes, ent võiks öelda, et eelnevalt oli tegemist visanditega, siis nüüd on valminud monumentaalne töö, kus kõik varasemad katsetused on viidud peaaegu täiuseni ning omavahel kokku sobitatud. Seega lavastus mõjub uuenduslikuna.

Selliseid vormilisi võtteid oleme tõesti varem kasutanud, sest mingid vormilised võtted mulle lihtsalt meeldivad. Nii ma maailma tajun ja eks ma püüan siis neid asju võimendada ja peegeldada. Aga kuna selles lavastuses on nii mitmeid kihte, siis tunnen, et oleme jõudnud uuele tasandile.

* Intervjuu on tehtud vahetult pärast esietendust.

KOMMENTAAR

Stefan Schmidtke, Wiener Festwocheni kunstiline juht:

Mulle avaldas sügavat muljet, kuidas lavastus tõlgiti «meie aega», jäädes siiski kindlaks selle tüki poeetikale. Sel näidendil on palju lõkse, kuid see versioon tantsib ümber nende lõksude. Tõesti võrratu dünaamika!

Teatrilt on pikka aega oodatud justkui mingit «sõnumit» või «tähendust»... õpime taas, et teater võib olla ilus ja metafüüsiline, mis ongi teatri tänapäevane «sõnum».

Teatrilt on pikka aega oodatud «kriitilisust». Teisiti see poleks justkui «aus kunst». Praegu on väga tähtis luua ilu, seda jõudu, mis meid kõiki, inimesi, ühendaks. Kõlab vanamoodsalt, kuid dialektiliselt väljendudes: ilu puhul  on tegu meie manipulatsiooni-maailma kõige modernsema väljendusega.

Arvan, et Viini Festwocheni festivalil tekitab see lavastus vastakaid arvamusi. Lavastust mängitakse samas teatris ja samal laval, kus see 23 aastat tagasi esimest korda sündis. Selline ongi meie festivali kontseptsioon. 1992. aasta versioon on Austrias legend. Nüüd näitavad «uuseurooplased» oma versiooni.